Politsei: küberkiusamise teateid tuleb üle päeva, aga süüdlasi karistada ei saa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Politsei saab teateid küberkiusamisest üle päeva, kuid ei saa süüdlaste karistamiseks midagi ette võtta, sest eraldi küberkiusamise süüteokoosseisu pole olemas.

Veebikonstaabel Maarja Punak ütles Postimehele, et ametlikku statistikat teadete arvu kohta politsei ei tee, kuid viimasel kahel aastal on internetikiusamise kohta tulnud teateid üle päeva. «Kõik nad on väga erineva sisuga alates ähvarduskirjadest postkastis kuni pornovideote postitamiseni kellegi Facebooki seinal,» ütles ta.

Punak selgitas, et kuna seaduses puudub paragrahv, mis käsitleks küberkiusamist süüteona, pole seni internetikiusajate suhtes ühtegi menetlust alustatud. Seadusega on reguleeritud vaid sellised juhtumid, kus näiteks avalikus foorumis kedagi vargaks või prostituudiks nimetades inimese väärikust ja head nime riivatakse ja nende lahendamisega tegeleb tsiviilkohus.

Palju kiusamist ka täiskasvanute vahel

Küsimusele, kas kiusamise ohvrid on pigem noored, vastas Punak, et väga palju küberkiusamist on tegelikult ka täiskasvanud inimeste vahel, kes omavahel tülli on pööranud. «Lahku läinud paarid, tööandja ja töötajate vahelised arveteklaarimised jne,» tõi ta näiteid.

Küll aga hakkab silma, et noored ei oska kiusamise vastu võidelda ega abi otsida. «Vajadusel võtab täiskasvanu oma kiusajaga ühendust ja räägib asjad selgeks. Noored paraku tihti kardavad toimuvast teistele rääkimist ja abi küsimist. Seega jõuab noorte puhul kiusaja teha palju rohkem kahju,» kirjeldas veebikonstaabel.

Kiusajate motiividena tõi ta välja kadeduse, õeluse ja pahatahtlikkuse, soovi oma käitumisega teist alandada, halvustada ja inimese nime määrida, et teise elu raskeks muuta või ennast tema kõrval paremana näidata.

Veebikonstaabel: ohver peab rääkima

«Igast küberkiusamisest jääb jälg. On see MSNi vestluse väljavõte, saadetud kirjade koopiad, postituse salvestus vms,» kinnitas Punak. «Kunagi ei kiusa täiesti võõras täiesti võõrast inimest ning mingi seos peab kiusaja ja kiusatava vahel olema. Päriselulisi ja internetist saadud fakte kokku viies lood ka üldiselt lahendatakse.» Hea on, kui kiusatav on tõestusmaterjali ka enda arvutisse salvestanud, nii et pahategija seda tagantjärele enam ära kustutada ei saa, märkis ta.

«Oluline on ka rõhutada, et rääkimine on lahenduse peamine alus. Ükskõik kellele, aga rääkima peab. Kuigi seaduses puudub paragrahv, mille alusel politsei kedagi karistaks, siis usun, et noorsoopolitsei sekkub taolistel juhtumitel kindlasti või oskab vähemalt anda nõu, mida edasi teha. Rääkida võib lähedastele, koolikaaslastele, õpetajatele, sotsiaalpedagoogidele jne. Ka veebikonstaablite teavitamine võib olla üks võimalus abi saamiseks,» rõhutas Punak abi otsimise olulisust.

Veebikonstaabel ütles, et tema peamine roll on julgustada noori kiusamise teemal suhtlema ja abi otsima, õpetada noort oma kontot ja isiklikku infot kaitsma, identiteedivarguse puhul julgustama politseiga ühendust võtma jne. «Veebipolitseinik süütegusid ei menetle, ta annab hinnangu, kas sellise asjaga tuleks pöörduda politseisse, kohtusse, andmekaitseinspektsiooni või on see lahendatav mõnel muul viisil,» selgitas Punak.

«Teismeliste puhul on oluline mitte ainult konkreetse materjali foorumist või seinalt kustutamine, vaid ka noore enda emotsioonidega tegelemine ja enesekindluse kasvatamine. See on aga juba psühholoogi valdkond.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles