Kliinik lasi koeral magamapanemise asemel surnuks piinelda

Händi perenaine Juta Lätt rääkis oma koera elust lahkumise lugu ohtra silmavee saatel. Foto: Margus Ansu

Loomadega on teistmoodi kui inimestega – raske haiguse korral võib julgelt küsida, miks ei soovita loomaarstid panna koera magama, kui tegu on lootusetu juhtumiga.

«Ma ei tea tänaseni, mis koeral viga oli,» kõneleb karmikarvalise foksterjeri Händi omanik Juta Lätt. «Koerad on armsad kõik, aga tema oli selline arusaav ... Oli. Tõesti oli.»

Looma maaülikooli kliinikusse viies oli Läti ainus palve, et koer ära päästetaks. Sellele toetudes väidavad maaülikooli loomakliiniku juhataja Kalmer Kalmus ja väikeloomakliiniku peaarst Kristel Peetsalu, et naine soovis koera iga hinna eest elus hoidmist.

Looma hoitigi kuni surmani 17. septembril tilgutite all hoolimata sellest, et tema eluküünal tulnuks lihtsalt väärikalt kustutada. «Ta oli ju juba kange ja poolsurnud. Nad oleks ju võinud öelda, et ei saanud aidata, ja soovitanud ta magama panna,» ütleb vestluse ajal hulga silmavett valanud Lätt.

Tegelikult aga oli koera igavesse unne suigutamiseks põhjust juba pärast 6. septembril väikeloomakliinikus võetud vereproovi, kinnitab Postimeest sõltumatu eksperdina konsulteerinud loomaarst, kes soovis jääda anonüümseks. «Aluselise fosfataasi näiduks on ülikõrge 6440, aga normiks on 23–212,» lausus ta. «Sellel koeral oli ühe otsa pilet käes.»

Selline näit viitab selgelt kasvajatele ja veterinaari sõnul teeks tema säärases olukorras omanikuga juttu looma eutaneerimisest. Selle asemel aga võeti loomalt aina uusi ja vägagi kulukaid analüüse. Kummastav on tolle juhuvaliku alusel lugu hindama leitud veterinaari sõnul see, et juba neli päeva hiljem tehti koerale veel üks vere biokeemiline analüüs.

Maaülikool ei leidnudki kasvajat üles. Kogemus on veterinaari sõnul vägagi oluline. «Enamik arste on maaülikooli kliinikus värsked lõpetajad ja neil pole elukogemust ega erialast kogemust,» lausus ta.

Edasi loe Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.