Jaroslav Hašeki tegelaskuju vabatahtlik Marek töötas kord loodusajakirja Svět Zvířat toimetajana. Tema jutustus ajakirja toimetamisest põhineb Hašeki enda vastavatel kogemustel. Mäletatavasti lasi Marek fantaasial vabalt lennata, tutvustades loodushuvilistele senitundmatuid zooloogilisi avastusi, nagu väävelkõhuline vaal, ärrituv kitskass, söödav härg, täispuhutud hüppaja jne.
Siinkirjutaja viibis kord samasuguses ainelises kitsikuses kui Hašek sageli ja võttis vastu töö zooloogiaportaali Elu24 reporterina. Õige pea taipasin, mida publik vajab, ja nii sündisid elektronidest arvutimonitoril sellised kimäärid nagu Intsu-Inga, metroseksuaal Neigaus ja teised sellesarnased.
Aga elu ise on veidram kui ahtra inimaju mistahes väljamõeldis. Ühel päeval helises telefon ja hääl, mis käskis end politoloog Anna-Maria Galojaniks nimetada, seletas 20 minuti vältel, kuidas temaga seonduvaid sõnumeid tuleks ajakirjanduses käsitleda.
Võisin vaid kujutleda, mis nägu oleks teinud Hašek, kui ajakirja Svět Zvířat toimetusse oleks ilmunud väävelkõhuline vaal isiklikult.
Majandus- ja meelelahutusajakirjanik Paavo Kangur, kes praeguseks siseministri meedianõuniku leiba sööb, võttis seda fenomeni analüüsida raamatus «Hakkaja tüdruk», mis, nagu sünopsis lubab, kujutab Anna-Maria Galojani tõusu ja langust.
Raamatu keskmes on Galojani rahavargus MTÜ Eesti Euroopa Liikumine (EEL) juhina, mis pole ei raamatu ilmumise ega arvustuse kirjutamise ajaks lõpplahendust saanud. Eesti kohus mõistis ta küll süüdi, kuid politoloog pühkis Maarjamaa tolmu oma Armani või mistahes teise kalli kaubamärgiga kingadelt ja jätkab võitlust paguluses, nagu Lenin või Marx. Tema Majesteedi kohus Inglismaal tegeleb nähtuse selgitamisega.
Sellest hoolimata tundub, et Kanguril on asi selge. Autor kasutab hinnangulist stiili, mis on omal kohal tema endise tööandja Kroonika veergudel. Kui millegi kindlaks väitmiseks tõendeid pole, võib ju alati panna nn küsimärgiga pealkirja. Lisaks häirib lugejat tema lauseehitus, näiteks komme alustada lauset sidesõnaga või lõpetada küsilause punktiga.
Galojani kaasus Kanguri esituses avas mulle hoopis uue ja isevärki maailma. Tundub, et kangelane on lihtsalt ahne ja loll. Aga selles süsteemis tegutsevad edevast neiust märksa arukamad tegelased ja Kangur, ehkki tal küll tõendeid esitada pole, viitab, et selline miljonite tuulutamine on seal reegel.
Olen enamiku oma elust töötanud kasumit taotlevates organisatsioonides, mis tähendab, et pean oma palga ise välja teenima. Aga selgub, et eksisteerib ka üks muu maailm, kus minusuguste raha lihtsalt kulutatakse, näiteks seesama presidendi poolt ellu kutsutud EEL. Galojan on õhku visanud teravaid süüdistusi endise suursaadiku ja mitmetel ministrikohtadel töötanud
EELi juhataja Riivo Sinijärve aadressil, kuid ei tal ega Kanguril pole argumente.
Raamat tekitab siiski mulje, et olen loll. Miks peaks tööd tegema, kui kuskil eksisteerib ärrituvate kitskasside ja täispuhutud hüppajate maailm, kus targu radari all lennates võib väärtusi loomata rahus palka vastu võtta? Probleem tekib vaid atrofeerunud enesehinnanguga isenditel nagu Galojan ja süsteemi säilimise huvides on vaja need risti lüüa, et teised saaksid edasi sahistada.
«Hakkaja tüdruk»
Paavo Kangur
Kunst 2012