Tark Igor teab isegi elu mõtet

Pürib vaimu­kõrgustesse: Igor Habal on ka peagi Tartus peetavate Euroopa mälumängu meistrivõistluste Eesti võistkonna kapten. Foto: Peeter Langovits

Viis nädalavahetust järjest «Kuldvillaku» mälumängusaates koore riisunud Igor Habal
tunnistab, et kui ta ei tea mõnele küsimusele vastust, on enda pärast häbi.

Tuhanded televaatajad pidasid hinge kinni ja vaata et lõhkesid kadedusest, nähes, kuidas 26-aastane Igor Habal nädalast nädalasse tuhandeid eurosid taskusse pistab.

Kes teab, palju oleks veel pistnud ja kui rasvaseks võinuks kasvada kadeduseuss, kui saateformaat ei näeks ette, et kord nädalas kavas olevas «Kuldvillakus» võib teadmiste- ja rahapuud raputada vaid viiel järjestikusel korral.

Olnuks mälumäng ekraanil igal õhtul, olnuks reeglid teised ning Igorist võinuks saada rikas mees. «Vähemalt neli-viis saadet oleksin veel kindlasti vastu pidanud,» leiab ta ise.

«Nii et mõnes mõttes on kahju, et pidin lahkuma. Samas lugesin Postimehe arvamuslugu, et mis sest saatest ikka vaadata, kui üks tarkpea aina võidab …» Ja seepeale jutustab mees loo USA «Kuldvillakus» ilma teinud Ken Jenningsist, kes võitis järjest enam kui 60 saates, kasseeris saatetegijailt 2,5 miljonit dollarit ning suurendas saate vaadatavust 2,5 korda.

Tallinna Ülikooli ajaloolasena lõpetanud ja praegu magistrantuuris organisatsioonikäitumist tudeeriv Habal ütleb, et on täiesti tavaline noor inimene. Käib tööl ühe Inglise firma Eesti filiaalis, kus luuakse kihlveokontoritele IT-lahendusi – ja ei kõla just üllatavalt, et mõtte- ja teotäpsust armastav noormees täidab seal kvaliteedijuhi kohta.

Miki-Hiir või entsüklopeedia?

Seda, et Raplamaalt Juurust pärit Habali nupp nokib teistest paremini, tajus ta juba väikese poisina. Ta mäletab, et kui 1. klassis kooli raamatukoguga tutvust tehti, hakkasid klassikaaslased riiuleilt agaralt «Miki-Hiirt» otsima, tema seevastu tundis huvi, kus asuvad mustad raamatud.

Ehk siis «Eesti nõukogude entsüklopeedia» köited. Habalil oli nimelt kodus venekeelne atlas, mille ta riigipiire tõmmates ja linnu märkides täis oli sodinud, ning hing ihkas kaugetest maadest rohkem teada saada. Meenub ka, et kõige huvitavamad olid alati esimesed koolipäevad, sest siis sai uued õpikud otsekohe läbi lugeda.

Ja veel. Võib-olla oli see märk, aga lapsena tekkis Habalil idee hakata ise rahatähti joonistama. Mitte tiražeerima kroone, millel ilutses Tammsaare või Baeri pilt. Tegi hoopis selliseid, mida päriselt olemas polnudki, Vilde ja Tõnissoni portreega.

Asi on seda hämmastavam, et nagu nimest aru saada, pole Igor Habali puhul tegu sünnipärase eestlasega. Ukrainlannast ema tuli omal ajal Eesti Põllumajandusakadeemiasse õppima ning siia ta jäigi, oma isa pole Igor kunagi näinud ning esimeseks kodukeeleks oli tal vene keel. Ometi mõtleb ta juba ammu eesti keeles ning peab end pigem eesti kultuuriruumi kuuluvaks. «Pean ennast igal juhul eestlaseks,» teatab ta.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Kuigi Habali koolitunnistustelt võis haruharva leida kolmesid bioloogias (muide, kahegi on ta saanud just bioloogias, tunnikontrolli eest õistaimedest), oli ta juba 5. klassist peale igakuine külaline maakondlikel mälumängudel.

Ühelt kooliväliselt spordimälumängult – just selles valdkonnas peab ta end Eesti parimaks – auhinnaks saadud viit kilo suitsuräime vitsutas 12-aastane võitja koos naabrite ja külakoertega. Ajaga kogunenud auhindu ei jõua aga kokku lugedagi.

«Õpetajatele ma meeldisin, sest minuga oli alati huvitav rääkida,» mainib keskkooli hõbemedaliga lõpetanud Habal. «Õpilastele meeldisin aga sellepärast, et nad said minu pealt maha kirjutada. Ise olen spikreid ehk paaril korral kasutanud, nii et professionaalsele tasemele ma ei jõudnud.

Olin koolis tuntud kui helge pea, ja vahelejäämine olnuks kohutav häbi. Pigem olin rahul ausa kolme kui ebaausa viiega.»

Seniajani, tunnistab Habal, on tunne vilets, kui ta mõnele küsimusele vastust ei tea. Teisalt – ega kõike peagi teadma. Aga kui asi seda väärib, miks siis mitte meelde jätta.

«Kui mul ikkagi miskit meelde ei tule, valdab mind kerge pettumus, mis omakorda sunnib rohkem pingutama. Ja kui ma tõesti millelegi vastust ei tea, üritan pigem vait olla,» tunnistab mees. Eriti puudutab see juba mainitud bioloogiat või teadust ja tehnikat – valdkondi, milles Habal lubab ennast kiiremas korras käsile võtta.

Öeldakse, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Niisiis – milleks teile, Igor Habal, kõik need teadmised?

«Jah, öeldakse küll, et need teadmised on suures osas mõttetud. Aga inimesed käivad jooksmas, käivad jõusaalis – kas kehalise vormi eest hoolitsemine on samuti mõttetu? Samamoodi on teadmistega ehk kui sa oma mälu ei treeni, muutub see laisaks nagu lihasedki, kui neid ei treeni.

Hea mälu aitab vitaalsena püsida. Kujutage ette, kui ühel hetkel internetti pole. Või et inimesed ei tea peast korrutustabelit?» küsib ta retooriliselt vastu.

Vaimu lõõgastab – erinevalt paljudest teistest mälumänguritest – täiskarsklane Habal pikamaajooksuga, aga ka tugitoolispordiga. Vahel käib kinos, viimati vaatas uusimat «Batmani» filmi.

Ta tundub olevat ka õige inimene, kellelt küsida: milles seisneb elu mõte? «Elamisväärne elu, karmavõlgadest, patukoormast vabanemine. See, kui tunned sisemuses, et oled endaga rahul ja sulle meeldib see, mida teed,» on vastus päris kiire tulema. «Tean, et keha sureb kunagi, aga vaim pole ju materiaalne. Miks ta peaks surema?»

Testib Priit Pullerits

Arteri toimetaja Priit Pullerits esitas Igor Habalile neli küsimust.

Kes on USA Föderaalreservi ehk Keskpanga endise juhi Alan Greenspani naine?

«Alan Greenspani ma tean, tean ka praegust juhti Ben Bernanket. Ma arvan, et ta juhuslikult seda küsimust ei valinud, see naine peab olema tuntud inimene. Äkki mõni näitleja või kirjanik või fotograaf. Aga peast ma küll ei oska öelda.»

(Ameerika kuulus teleajakirjanik Andrea Mitchell)

Kus asub maailma väidetavalt esimesi ja kuulsamaid maastikurattaradu nimega Slickrock Bike Trail?

«Arvestades, et Priit Pullerits on USAs käinud, siis äkki see asub Suures Kanjonis või kuskil Utah’ osariigis.»

(USAs Utah’ osariigis Moabis)

Kes on see kuulus Pakistani poliitik, kelle eksnaise neiupõlvenimi oli Goldsmith?

«Pakistani poliitik? Eksnaise nimi oli Goldsmith? Benazir Bhutto on surnud, aga ma ei tea, et ta oleks Goldsmithiga seotud. Pakistani praegune president on Benazir Bhutto lesk Asif Ali Zardari. Pakuks teda, aga ma pole kindel.»

(Imran Khan)

Kes on see endine supermodell, kes oleks kolm aastat tagasi äärepealt lahutanud oma poolteist kümnendit kestnud abielu miljardäriga?

«Kas see on Donald Trumpi abikaasa Ivana Trump?»

(Stephanie Seymour)

«Ma ei teadnud ühtki vastust. Häbenen natuke. Arvan, et Priit Pullerits tahab nende küsimustega näidata, et need on mõttetud teadmised. Ma ei kujuta ette, mida need teadmised peaksid näitama?

Kui oleksin inimene, kes elatub mälumängust, siis oleksin vast need ka ära vastanud. Eks ma hakkan nüüd nende inimeste kohta uurima.»