Vanemuise uue muusikali «Cabaret» reklaam meelitab publikut lõbusa muusika ja ilusate tüdrukutega, vaatamisel tuleb arvestada aga ka särava fassaadi taga peituva sünge looga.
Kabaree trallib tumedasse tulevikku
/nginx/o/2023/10/02/15629745t1hef5f.jpg)
23. oktoober 2012, 22:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Siin linnas on kõigil painajalik soov lõbutseda!» õhkab äsja Berliini jõudnud Cliff Bradshaw (esietenduses Robert Annus) ilusale kabareelauljale Sally Bowlesile (Tanja Mihhailova). Ameerika kirjanik tabab üsna kohe ära meelsuse, mis majanduslikus ja poliitilises segaduses vaevlevas linnas valitseb.
Vanemuise suur saal on muudetud tõeliseks pillerkaaritamise paigaks. Lampidega kaunistatud lavaraamid säravad hiiglaslike jumestuspeeglitena, seda muljet süvendavad läikivhõbedased eesriided, mis panevad saali sillerdama.
Triksterina ehk mängu juhtiva trikitajana stseenist stseeni liikuv konferansjee (Hannes Kaljujärv) seob tantsu- ja laulunumbritega vahelduvad tegevuspildid omavahel tugevamalt kokku. Samas tõmbab tema liiga särav ja liiga kõiketeadev lavakuju kohati tähelepanu eemale sellest, mis toimub väljaspool kabareed.
Näiteks kaob majapidajanna preili Schneideri (Eva Püssa) ja juudi kaupmehe Schultzi (Aivar Tommingas) romansi areng taustapillerkaari peaaegu ära. Näitlejate dialoogist mõjub peibutavamalt efektselt riietatud neidude ja konferansjee tants ning teksti jälgimine nõuab lisapingutust.
Tundub, et saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ongi pööranud tähelepanu eelkõige efektsele lavakujundusele ja kostüümidele.
Suure saali pöördlava annab võimaluse kiirelt tegevuspaiku vahetada ning neid eraldav suur kahekorruseline ustega sein toimib edukalt nii pansionaadi numbritubade kui ka rongiakende, kabaree särava ruumi või videoekraanina.
«Cabaret» jätab teatrist lahkujale mõtetesse võibolla sama suure segaduse, kui oli 1929. aasta Berliinis.
Ühest küljest pimestavad vaatajaid säravad kostüümid, mõjuvad meeldivalt orkestrimuusika ja kohati suurepärased laulunumbrid (eriti tuleb kiita Tanja Mihhailovat), teisalt jääb aga rõhuma jõudu koguva natsipartei peaaegu füüsiliselt tuntav kohalolek. Haakristi kasutatakse lavastuses isegi liiga palju.
Armsad laulvad lapsed, kellele trikster haakristidega õhupalle müüb, meelitavad publikult välja aplausi. Kui aga hiljem üle lava natsilipp lehvima lööb, tundub selle taustal näitlejate väga heale ühislaulule plaksutamine küsitav.
Ka ood, mida Kaljujärve tegelane laulab teises vaatuses ahvikostüümis ja roosas kleidikeses tegelasele, saab lõpus eemaletõukava noodi: isegi kui su pruut on kole nagu ahv, siis vähemalt pole ta juut.
40 aastat tagasi esilinastunud film «Cabaret» peaosas Liza Minnelliga oli sisult üsna teistsugune. Lavastuses esile toodud inimeste, eriti juutide hirm näib ülepaisutatud natsisümboolika ja lõbujanu kõrval tühisevõitu.
Kõige selle taustal saab aga selgeks, miks just kabaree ja peaaegu haiglane vajadus meelt lahutada oli tol ajal Berliinis au sees. Särav trall ja lõbusad laulud võimaldavad vähemalt mõneks ajaks rõhuva poliitikapaine ja ebakindla tuleviku unustada. Iseasi, kuivõrd see tänapäeva publikut kõnetab.
Esietendus
• Vanemuise suures majas esietendus 20. oktoobril John Kanderi muusikal «Cabaret».
• Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa).
• Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, koreograaf Winfried Schneider, kunstnik Roy Spahn (mõlemad Saksamaalt).
• Osalevad bänd ning Vane-muise orkester, ooperikoor ja balletitrupp.