Linnar Priimägi: netikultuur

Linnar Priimägi Foto: SCANPIX

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Oktoobris avaldab arvamust kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

Tsivilisatsiooni areng muudab kultuuri pindmisi kihte. Leibniz võib kiidelda, et täiustas seadusi, ent võimatu on kuidagi täiustada ausõna. Kultuurse isiksuse moraal on süümepõhine, tsiviliseeritud isiku moraal on seaduspõhine. Interneti areng nõuab uusi seadusi, mitte uut südametunnistust. Säutsuv president ei tee küll midagi ebaseaduslikku, aga ...

15-aastase Kanada tüdruku Amanda Toddi enesetapp netikiusu tõttu tõi meelde samasuguse loo Eestis 2008. aastal. Toona võttis asja ette vapper Sirle Kalma, kes hakkas veebilehel koguma infot poisi ahistaja kohta ja pani välja preemia, lubades andmed politseile edastada. Juhtisin siis tema tähelepanu asjaolule, et ahistaja läks konflikti seadusega, ent ahistatul tekkis konflikt süüme vallas – häbitunne ja häbistushirm.

Seadused siin ei aita, sest internetti minnakse omapäi; seadused rakenduvad tagantjärele. Sirle lahendused, et ahistajat tuleb ignoreerida ning ahistatavat instrueerida, ei tööta, sest eirang kütab agressiivsust (nagu Ilmar Raagi filmis «Klass») ning instrueerida pole õieti millestki. Isolatsioon e-maailmas ei õnnestu: Iraanis puudub internetivabadus, aga kümnetest mobiilifilmidest ja säutsudest pandi ikkagi kokku film «Roheline laine» (2010) sealsest poliitilisest terrorist. Ei ole muukimatut lukku. Ka iseennast lukustada ei saa.