Reportaaž: õhupalliga Läti taeva all

Kõva maandumine: kui kuumaõhupalli tõus on vaevutunnetatav ja igati pehme, siis maandumine kõva. Õhupalli maandumiseks sobib juhuslikult valitud heinamaa. Foto: Verni Leivak

Lennukiga on lennanud paljud, õhupalliga vähesed. Arter tegi kaasa kuumaõhupallireisi Läti maalilisimas paigas Siguldas.
 

Kuumaõhupalliga lendamisest meenub esmalt Jules Verne’i «80 päevaga ümber maailma» või selle ainetel vändatud filmid, suur seikleja Steve Fossett ning lapsepõlvest kuhugi alateadvusse salvestunud seiklusjanu. Täpselt selliseks õhupallireis kujunebki.

Teadagi: kuumaõhupall tuleb lendamiseks esmalt kuuma õhku täis lasta. Selleks peab kogu reisiseltskond (lisaks Arteri esindajale Gauja looduskaitseala juht koos abikaasaga, keegi üksik tütarlaps, kolmeliikmeline perekond ja piloot) kogunema ühele Sigulda äärelinna muruplatsile.

Reisiseltskond on elevil, et mitte öelda kergelt närvis – peale piloodi on see kõigile esimene reis –, ning seda, kuidas kokkuvolditud pall lahti harutatakse, propaanipõletite ja ventilaatori abil kuuma õhuga täidetakse, korvi külge kinnitatakse ja püsti upitatakse, filmitakse ja pildistatakse usinalt.

Piloot, 21 aastat lennanud Gunars Dukste, kuuma­õhu­palli­sõitude Lätimaale tooja, kes pisut alla 3000 tunni palliga taevas olnud, veendub, et tuule suund ja tugevus sobivad lennuks, ning kamandab reisijad ükshaaval korvi. Isegi üle põhjapooluse lennanud Dukste käskluste intonatsioonist võib välja lugeda, et mees teab, mida mees teeb, ning see võtab ärevust kõvasti maha.

Tõus on vaikne ja kiire, sekunditega kahanevad all lehvitavad saatjad sentimeetri suuruseks. Hääletu liikumine taeva all ongi õhupallisõidu kõige muljetavaldavam, võiks isegi öelda, et müstiline osa.

Dukste laseb aeg-ajalt palli sooja juurde, ning nendel hetkedel, kui susisevast põletist järjekordne kuumasahmakas palli läheb, muutub lendajaid ümbritsev õhkki hetkeks kuumaks. Pallis võib õhutemperatuur tõusta isegi kuni saja kraadini.

Piloodi käitumisest jääb mulje, et ta teab täpselt, kuhu suundume. Räägib raadiosaatja vahendusel kellegagi läti keeles, ning üle maantee lennates võib ka näha, kellega. See on järelhaagisega saateauto, mis seltskonna hiljem peale võtab, aga et ta all võrreldes teiste autodega aeglaselt sõidab, jääb mulje, et ta ei taha meid silmist lasta. Järelikult pole maandumiskoht sugugi kindel. Nii ongi – see oleneb ju tuule suunast!

Kuid milleks vaevata pead asjadega, mis sinust nagunii ei sõltu? Parem nautida erakordselt kauneid sügismaastikke, viibata vastu all lehvitavatele inimestele, märgata metskitsepaari ja jänest, kuulata, kuidas pall talukoerad haukuma ajab, liuelda üle jõgede ja metsade.

Vahel nii lähedalt, et siruta vaid käsi välja ja puuduta kuuselatva. Dukste juhib korvi hetkega kõrgele taeva alla, seejärel lausa läbi latvade, ning siis kostavad üle oksaragina ka reisijate kõvahäälsed kilked.

Tore on vaadata, kuidas lehmakari palli märgates kui üks mees mäletsemise lõpetab ning kõigi pead ülespoole pöörduvad. Tundub, et piimaandjad suhtuvad esiotsa palli umbusuga ja üritavad põgeneda, ent siis toimub muutus – nii kui neist üle lennanud oleme, tormab kogu kari elu eest hoopis pallile järele!

Kolmeliikmelise pere pea korgib lahti kuiva šampanjaga täidetud pudeli ning pakub jooki kõigile, kõrvale käivad ahjus küpsetatud tomati-juustuvõileivad ja üllatuseks präänikud.

Maandumise ajal juba hämar­dub. Dukste valib lasku­miseks ühe kergelt vesise heinamaa, juhib palli enne maandumist spetsiaalselt läbi heinamaaäärse puu võra, palub kõigil kükitada ja käepidemetest kinni hoida, ning pärast mõningast põrkumist on korv kindlalt maas.

Üks tund ja kõigest 30 kilo­meetrit, aga see oli reis. Reis, mis jääb meelde kogu eluks.