Mikk Sarv kirjutab portaalis Alkeemia sellest, mis on rõõm, millised emotsioonid täidavad südant ning mis on südamerõõm.
Mis on südamerõõm?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Südamest rääkides võib tekkida küsimus, mis südant täidab? Südant võib täita kurbus, kibedus, valu, isegi viha. Kuid ka rõõm võib täita südame pilgeni. Kõneleme isegi ülevoolavast rõõmust. Kui rõõm voolab üle, siis tundub, et tajume rõõmu mingis mõttes vedelikuna.
Rõõm võib meid täita varbaotstest sõrmeotste ja juuksetippudeni välja. Rõõm on midagi, mis tulvab ja voogab, lainetab ja keeb. See on nagu toitev ja janu kustutav karge põhjavesi, ilma milleta pole olemas elu. Kusagil on alati peidus rõõmulätted, need tuleb vaid üles leida ning käia seal endasse rõõmu ammutamas.
Rõõmu seeme on peidus lahkes naeratuses, tänaval võhivõõrale öeldud rõõmsas tervituses, üksteise hoidmises ja tähelepanelikkuses. Rõõmu saab leida ka muusikas, laulus ja tantsus. Rõõm on seal, kus tajume, et oleme osa ühtsest tervikust, et meie käes on võime olla teineteisele toeks ja abiks.
Rõõmu väravaks on süda. Süda jookseb lukku liigse süüdistamise ja tõrelemisega. Seetõttu tasub olla tähelepanelik ja ülimalt ettevaatlik nii teiste kui ka iseenda süüdistamisel. Süüdistustega süsimustaks muutunud süda ei suuda enam lasta rõõmul endast läbi voolata. Nii kaob südamest jõud ja julgus.
Paraku muutub süda mustaks ka siis, kui toimida oma südame parema tundmise vastaselt. Siis hakkab tööle südametunnistus, kelle häält pole võimalik vaikima sundida. Pääsuks on vaid andestamine ning teiste aitamine ja rõõmu valmistamine.
Sügise pimedama poole aitab üle elada uue valguse ja tärkamise lootus. Selleks on hea pühenduda mõistatustele ja muinasjuttudele, mõelda peagi saabuvast jõuluajast ja valgest lumest. Hea on mõelda, mida ette võtta uuel kevadel ja suvel, mida panna kasvama ja elust rõõmu tundma.
Samas on hea süveneda ka oma südame sügavustesse, sammhaaval leida ja lahti sõlmida unustatud süütunded, mis ei lase rõõmul voolata. Rõõmu otsatu läte on Kõiksuse südames, kõigis tähtedes, ka Päikeses. Killuke sellest on küdemas meist igaühe sees, küdemas ja voolamas otsata. Otsime selle üles ja laseme naeratusena tõusta huulile – nii jagub rõõmu nii endale kui ka teistele.