Kuigi värske uuring paigutab Eesti tervishoiusüsteemi väheste operatsioonijärgsete surmade poolest pea Euroopa parimaks, kahtlevad eksperdid, kas tulemus näitab kogu tõde meie meditsiinis toimuva kohta või viitab hoopis kalevi all hoitud probleemidele.
Septembri lõpus avaldatud uurimus European Surgical Outcomes Study (EuSOS) näitas, et Eestis sureb pärast kirurgilist lõikust haiglaravil ainult 1,5 protsenti patsientidest, mis on analüüsitud 28 Euroopa riigi hulgas paremuselt teine tulemus.
Andmed Eesti kohta koguti 2011. aasta aprillis, mil rahvusvaheline teadlaste grupp jälgis nädala jooksul Põhja-Eesti regionaalhaiglas, Tartu Ülikooli kliinikumis ning Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglates opereeritud 727 patsiendi käekäiku. Tõsi, nii nagu ka ülejäänud 494 Euroopa haigla puhul ei läinud ka Eestis arvesse erakorralise kirurgia ega keerulisemate operatsiooniliikide andmed.
Kui tulemusi kõrvutama hakati, oli olukord soodne Eestile, ent jahmatav Euroopale. Kui varem arvati, et operatsioonide järel sureb 1-2 protsenti patsientidest, siis 46593st uuritud eurooplasest suri haiglates tervelt neli protsenti.
«Eestis võetaksegi ette lihtsaid töid. Kui tervel inimesel pimesool välja lõigata, siis tüsistuste võimalus on ka väiksem.»
Eestis on operatsioonijärgne suremus samal tasemel nagu Norras (1,5 protsenti), parem on olukord vaid Islandil (1,2 protsenti). Soomes suri uuringu andmetel operatsioonijärgselt 2, Poolas aga 17,9 ja Lätis koguni 21,5 protsenti operatsioonilaualt tulnutest.
Uurijad avastasid aga, et koguni 73 protsendile hiljem surnutest ei määratud eelnevalt intensiivravi, mis oleks võinud nende elu päästa. Järeldused on karmid - mittevastavus intensiivravi voodikohtade arvu ja nõudluse vahel on endiselt suur ja meditsiinis langetab pahatihti otsuse raha.
«Eesti positsioneerub uuringus Põhjamaade hulka, kelle tulemused on võrdluseks olnud Inglismaast paremad. See on märkimisväärne saavutus,» leidis TÜ kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja, professor Joel Starkopf.
Ka Terviseameti järelevalve osakonna juhtivinspektor, doktor Peeter Mardna tunnistas Eesti anesteesia, intensiivravi ja lõikusejärgse hoolduse head taset, mis on tema sõnul anestesioloogi, emeriitdotsent Jüri Samarüütli elutöö tulemus. Samas tunnistas Mardna, et ka seda statistikat võivad kallutada teatud põhjused.
Mardna tõi analoogia aastatetaguse juhtumiga, kui üheks maailma parimaks peetava Mayo kliiniku tulemustega võrreldes selgus, et keeruliste südamelõikuste edukus on Eestis kõrgem. «Aga kui hakkasime põhjust uurima, siis tuli välja, et ta lõikas üliraskes seisundis inimesi, keda teised keeldusid lõikamast.» Teisisõnu ei tea me, kui riskivalmid on arstid teistes Euroopa riikides.
Mardna sõnul tajub ta, et viimase aja kohtuvaidlused on teinud Eesti arstid ettevaatlikuks. Kui veel kümnend tagasi võeti operatsioonirisk ka juhul, kui edu tõenäosus oli mõni protsent, siis praegu võidakse sellest loobuda juba siis, kui edu võimalus on alla 10 protsendi. «Ma ei ütle, et see juba käib, aga selline suhtumine arstide hulgas on olemas.»
Teine aspekt on intensiivravi, mille puhul haiglajuhid on Mardna sõnul seni järginud põhimõtet, et patsienti hoitakse ravil niikaua, kuni riskid maandatud. Pidev kontroll ja surve haigekassalt on aga suur, sest intensiivravi erinevates astmetes maksab voodipäev 500-1000 eurot. Valem on lihtne – kui haiglale ette nähtud raha on raviks ära kulutatud, siis järgmine patsient operatsioonile ei pääse ja võib surra juba enne statistikasse jõudmist ehk ravijärjekorras.
Eesti patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves märkis, et uuring jälgis patsiente vaid haiglas viibimise perioodil, mis Eestis on keskmiselt kolm päeva. Tegelikud surmaga lõppeda võivad probleemid tekivad inimestel pärast kodusele ravile pääsemist, sest arstide ja sotsiaalhoolekande omavaheline koostöö puudub ning riigis napib õendusabi. Võikaim näide tagajärgedest pärineb 2009. aastast, mil pärast jala amputeerimist kodusele ravile saadetud tallinlanna suri masendavates tingimustes omas kodus. Sääraseid kaebusi laekub ühingule aga regulaarselt.
Ilvese sõnul on hoopis veider see, et 2008. aasta andmete kohaselt tehakse Eestis 10 000 elaniku kohta kaks korda enam pimesoole- ja sapipõielõikusi, kui näiteks Taanis. Ühelt tervishoiuasutuse juhilt hiljuti selle kohta neljasilmavestluses aru pärinud Ilves sai vastuseks, et põhjuseks on raha – operatsioon on lihtne, aga tulus.
«Eestis võetaksegi ette lihtsaid töid. Kui tervel inimesel pimesool välja lõigata, siis tüsistuste võimalus on ka väiksem,» ütles Ilves, kes on teinud riigikontrollile ettepaneku toimunut uurida.