Just enne sügisese koolivaheaja algust jõudis Viljandis tegutsevasse salongkinno lugu äpardlikust koolipoisist Ivan Olsenist alias Kummi-Tarzanist.
Väärt raamat ja vussi keeratud film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taanis toodetud animafilm põhineb kirjanik Ole Lund Kirkegaardi teosel «Kummi-Tarzan ja teised», mis on olnud eesti lugejatele tuttav juba paarkümmend aastat.
Groteskselt saamatu
Kirkegaardi raamatutes seiklevad väikesed poisid ei ole alati kõige osavamad ja eeskujulikumad, kuid see-eest igati huvitavate mõtete ja krapsakate tegudega.
Ivan Olsen eristub tavapärasest lastekirjanduse poisstegelasest üsna suuresti. Ivan, keda autor on kujutanud suure sümpaatiaga, on lausa groteskselt saamatu. Ei oska ta sülitada ega jalgpalli mängida, rattaga sõita ega isegi lugeda. Ja ei saa öelda, et ta eriti üritakski.
Peale kõige muu kogeb ta koolis iga päev norimist ja püksimärjutamist. Eks ole see viimasel ajal ühiskonna tähelepanu pälvinud koolikiusamise lugude musternäidis ja kirjanikule hea alus, millele rajada arengulugu.
Ainult et «Kummi-Tarzan» ei ole õnneliku lõpuga arengulugu. «Kummi-Tarzan» on üle võlli keeratud lugu äpardist, kellel õnnestub küll nõiaväel korraks kiusajatele koht kätte näidata, kuid võlujõu lahtudes läheb kõik vana viisi edasi.
Kindlasti ei ole see ülistuslaul vägivallale, vaid oma grotesksuses vapustav, ent ülevoolavalt naljakas lugu, mis näitab, et vägivald on kaitsekiht, mida on kerge purustada, ning kõige parem abiline on inimesele ta ise.
Hägustatud ideed
Eriti nauditavaks muudavad Kirkegaardi raamatud autori enda meeleolukate kommentaaridega illustratsioonid.
Režissöör Michael Hegneri käe all on «Kummi-Tarzani» tegelased suuresti säilitanud raamatust tuttava näo, millele on särtsu ja värvi juurdegi pandud. Lisatud on veel üht-teist, mis võiks lugu rikastada, kuid kipub põhiideed paraku hoopis hägustama.
Mine tea, kas lähtudes tänapäevasest poliitilisest ja sotsiaalsest korrektsusest, mis loo kirjutamise ajal (esmatrükk ilmus Taanis 1975. aastal) tänapäevasele ligilähedalegi ei saanud, või lihtsast inimlikust kaastundest, igatahes on Kummi-Tarzanile linaloos juurde poogitud hulk positiivseid omadusi, alustades oskusest meisterdada vanadest kodumasinatest sümpaatseid skulptuursõpru ning lõpetades sellega, et klassi edukaim tüdruk soovib hakata tema pruudiks.
Eks iga tegelane vaja ju häid külgi, aga kui mustvalge raamatu-Ivani puhul ei tekita äpardlikkus küsimusi, siis märksa sümpaatsema filmi-Ivani puhul küll. Miks ei ole selline tore poiss siis lugema õppinud? Ehk on põhjus filmis katkisena kujutatud perekonnas ja raamatu omast halvemas valguses näidatud isas?
Kui raamatu-Ivani puhul ei teki vajadust hakata otsima taustu, vaid saab keskenduda sõnumile, siis filmi vaadates tekib küsimusi, millele vastuseid ei anta. Nii on peategelase ja sündmuste grotesksust vähendades ühtlasi ähmastatud sõnumi selgust ning nihutatud sümpaatia-antipaatia telge. Jah, tõepoolest: elu ei ole must-valge, kuid et midagi märgataks, on vaja seda rõhutada, vahel koguni väga kiiskavate värvidega.
Linateoses on meeleolukast ja üsna karmist raamatu loost tehtud midagi «söödavat» ja poliitiliselt korrektset. Nii võiski kinost lahkuvat publikut kuulda kommenteerimas: «Mõttetu film!» Ja ühe Kirkegaardi austaja kõrvus kõlas see väga valusalt.
Soovitan kõigile: varuge natuke aega, ehk leiate siis riiulist (või antikvariaadist või raamatukogust) üles jutustused, mis räägivad Kummi-Tarzanist, tõukerattaga vargast ja teistest. Meeleolukas õhtupoolik on garanteeritud kogu perele. Pealegi on ju vaja teada saada, miks Ivanit Kummi-Tarzaniks hüütakse.