Vahelduseks on sümpaatne, kui ei üritata hüpata üle oma varju – sellist ülespuhutud ambitsiooni on eesti filmis ehk liigagi palju. Ain Mäeots teab täpselt, mida tahab – ei enamat, kui näidata, kuidas meist kõigist võib eneselegi ootamatult saada hasartmängusõltlane ja kuidas see võib purustada mitte ainult meie, vaid ka meie lähedaste elu. Lihtsalt ja selgelt, toeks veel isiklik, endise mänguri kogemustepagas. Erinevalt «Taarkast», oma filmidebüüdist, oskab ta lõpuks oma tahtmist ka ekraanil realiseerida.