Mark Soosaar: oravaratta võti on Kadriorus

Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Olen pea kaks aastat aktiivsest poliitikast eemal olnud, ent hing ei saa enam rahu isegi meretagusel väikesaarel. Tavainimese usk Eesti riigi tulevikku siin, Pärnumaa rannikul, väheneb iga päevaga. Poliitikute üleolevat suhtumist rahva saatusesse on võimatu rohkem taluda.

Näen Manija kaitsealal, et mida paremini läheb rebastel, kährikutel või varestel, seda traagilisem on nende saakloomade, Eesti looduse haruldaste liikide saatus.

Sama lugu on tasakaalu kadumisega ühiskonnas. Suur osa rahvast ei taha enam oma kodumaal elada. Seda häda ei saa ravida vaid palgatõusu või pisiparandustega seadustes. Õigusriik, kus parlament sallib erakondade ebaseaduslikku rahastamist, sureb. Kas varalahkunud riigi varemetele jäävad ringi hiilima vaid kiskjad?

Arvan, et õigusriik tuleb meil uuesti sünnitada. Ja selleks peame hakkama parematele seadustele uut hälli treima. Ühel kohtumisel Kadriorus arvas president Ilves, et uus põhiseadus tuleb vastu võtta vaid siis, kui muutub riigikord. Muide, mitmed Euroopa riigid uuendasid 20. sajandil oma vananenud põhiseadust, ja seda ilma riigikorda muutmata! Mida ootame siis meie? Pole ju mingi saladus, et kahekümne aasta tagune põhiseadus kannab endaga ketist lahtipääsenud koera hirme ja soove ning ei suuda enam olla vundamendiks tänapäeva õigusriigile ega toimivale demokraatiale.

Näiteks erahuvi ja eraomand on 1992. aasta põhiseaduses ülevõimendatud. Põhjus teadagi, sest eelmises ühiskonnas olid ju eraisik ja tema varad allutatud totaalsüsteemile, vabanemisel aga lükati pendel teise äärmusesse.

Ei suuda põhiseaduse § 32 üksiklause «Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt» taastada tasakaalu, sest meie põhiseaduses puudub enamikule Euroopa riikidele omane kultuuri- ja looduspärandi kaitse säte. Põhimõte, millele toetubki see siiani korralikult lahtimõtestamata üldine huvi.

See pole ainus põhiseaduse nurgakivi, mis ei tööta. Hiljutised sündmused kinnitavad, et prokuratuur peab olema poliitiliselt sõltumatu ning leidma asukoha kohtuvõimu peatükis. Praegu justiitsministeeriumi haldusalas asuv prokuratuur on tõestanud seda puudujääki kahel korral: minister Villu Reiljani ning praeguse justiitsministri Kristen Michali puhul.

Mis puutub erakondade rahastamisse, siis siin ei pääse kardinaalsete lahendusteta. Lõpetame ükskord ometi endale puru silma ajamise ja tunnistame, et poliitikas pole annetusi ega kingitusi. On vaid ost ja müük.

Et vältida mõjuvõimuga kauplemist, tuleb lõpetada igasugused nn annetused. Kõiki erakondi, kellel on seadusest tulenev arv liikmeid, tuleb rahastada võrdsetel alustel riigieelarvest ja liikmemaksudest. Sõltumata, kas ollakse parlamendipartei või mitte. Nii lihtne see ongi. Kahjuks pole ükski riigikogus esindatud erakond sellega nõus ning vastav eelnõu ei sünni praeguse valimissüsteemi säilides.

Riigipea valimise kord sätestati selliselt, et Arnold Rüütel presidenditoolile ei pääseks. Võib-olla tol mälestusväärsel 1992. aastal pidigi nii talitama, sest viimasel ülemnõukogu presiidiumi esimehel oli hoolimata tõelisest eesti mehemeelest nõrk inimeste äratundmise oskus.

Kas aga tollase hetkeseisu pärast peab eesti rahvalt igaveseks võtma võimaluse valida ise ja otse riigipead? Minu meelest pandi puusse valitavate ametikohtadega üldse ning see on üks riigikorralduse nõrgemaid külgi, mis tuleks uue põhiseadusega kõrvaldada.

Kui president võib olla valitud vaid kaheks ametiajaks, siis miks mitte kehtestada sama kord nii riigikogu kui ka linna- ja vallavolikogu liikmetele? Et rahvaesindajatel kaoks isu kindlustada endale eluaegne koht rahva elujärje «parandamisel», kus neil ettekujutus tegelikust olukorrast iga aastaga paratamatult ähmastub.

Ning kuidas asendada saadiku sõltuvus erakonna tagatoast hoopis personaalse vastutusega oma valijate ees? Kas mitte üleminekuga valimissüsteemile, kus vähemalt pooled parlamendiliikmed valitakse lihthäälteenamusega ning teine pool proportsionaalselt parteinimekirjade alusel? Kõik need sammud eeldavad muudatusi põhiseaduses.

Eelmine justiitsminister Rein Lang unistas uuest põhiseadusest. Kes aga algataks põhiseaduse reformi praegu? Jääda lootma, et eelnõu sünnib oma status quo’st kramplikult kinni hoidvas parlamendis, on sama sinisilmne kui oodata päiksetõusu õhtutaevast.

On siiski üks lootuskiir ja selleks on presidendi institutsioon, kellel on õigus algatada põhiseaduse muutmist. Isalike manitsuskõnede asemel, aga ka Eesti maaelu hävitavale haldusreformile kihutamise asemel ootaks Mulgimaa taluperemehelt konkreetset tegu seadusandliku algatusega, mis aitab moderniseerida meie õigusriiki ja kaasata selle uuestisündi ka rahvast.

Huvitav, kas president Toomas Hendrik Ilves on märganud, et oravarattast pääsemise võti asub Kadriorus, tema padja all?