Kui seni oli Eesti kunstiajaloo kõige mitmekesisema haardega looja Adamson-Eric, siis nüüd on Leo Lapin ta ületanud. Ta on joonistuste, graafika, maali, skulptuuride, installatsioonide, vitraažide, teatridekoratsioonide kõrval teinud 180 arhitektuuriprojekti, millest umbes 50 on teostatud, sealhulgas välismaal. Tean ammu, et ta on maru mees, kuid info kahest selleaastasest suvelavastusest Karepal paneb juba oigama.
Tellijale
Moodsa kunsti klassik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga veel: 11 kunstiteoreetilist trükist ja Albert Trapeeži nime all 18 ilukirjanduslikku teost, millele lisandub sel nädalal järjekordne luulekogu. Muuseas, tema tõi käibele sõnapaari «sitased seitsmekümnendad», mis kõrvu «kuldsete kuuekümnendatega» mõjub vaimuka kujundina.
Sama leidlik on ta oma sõnumite edasiandmisel kujutavas kunstis, mis on sama selge, loogiline ja konstruktiivne kui tema mõttetöö. Pärast ERKI lõpetamist võttis ta kähku läbi opi, popi ja suprematismi ning suundus esimesena Eestis kontseptualismi.