Habras iduke sisaldab kõike, mida inimorganism vajab

Foto: Aivar Aotäht

Idude söömine ja seemnete kodus idandamine muutuvad üha populaarsemaks.

Tean kokandushuvilist meest, kes muu hulgas üritab kaalust maha võtta ning kelle menüüs ei ole enam kuigi palju igapäevaseid roogi, mille koostisse ei kuuluks need jätketega seemned. Ta lisab idusid salatitele, suppidele, kastmetele ja võileivakatetele ning tunneb ennast pärast menüümuutust märksa värskemalt ja jõulisemalt kui varem. Toidud näevad nüüd ka hoopis paremad välja, sest idud muudavad need stiilseks.

Kogenud idukasvatajate seas on pereemasid, kes annavad neid lastele ja isegi toakassidele.

Bioloog Juta Mölder on öelnud, et idanenud seemnetes, idudes ja võrsetes on olemas kõik toitained, mida elusorganism vajab. Tillukesest terast tärkav habras idu sisaldab täiuslikus kontsentratsioonis vitamiine ja mineraalaineid. See aga ei tähenda, et toituda võiks ainult idudest. Päevas piisab ühest peotäiest idusalatist muu toidu kõrval.

Arstide nõuannetest võib leida soovitusi tarvitada idandeid hommikul ja lõuna ajal (õhtul võib see energiaküllane toit takistada uinumist) üks supilusikatäis 20 minutit enne sööki. Neid võib aga napsata ka toiduvaheajal, segada jogurtisse või süüa meega nii peenestamata kui mikseriga peenestatult.

Idandeid on hea tarvitada toorelt, välja arvatud aeduba — see sisaldab mürgist glükosiidi fasiini, mis keetmisel laguneb.

Rukki- ja nisuidud tugevdavad südame tööd ning muudavad kevadise kuiva ja kahvatu naha elastsemaks. Idandatud herneid ja ube soovitatakse ülekaalulistele, sest neis on vähe kaloreid, aga rohkesti C-vitamiini.

Tatraidud sobivad kõrgvererõhu ja diabeedi puhul — nimelt tugevdavad need veresoonte seinu ja suurendavad vere hemoglobiinisisaldust. Päevalilleidud on head silmadele ja leevendavad närvilisust.

Läätsed ravivad külmetust, bronhiiti ja kehvveresust ning soodustavad operatsioonijärgset paranemist. Sojaidud väljutavad kolesterooli, tugevdavad maksa ja sapipõie tööd ning aitavad väsimuse ja unetuse korral.

Kõrvitsaidudes on rohkesti aju tööd parandavat tsinki. See­sami­seemned ja nende idud on ühed rikkalikumad kaltsiumiallikad ning tugevdavad küüsi, hambaid ja luid.

Idude söömisega peaksid ettevaatlikud olema jämesoole või mao limaskesta põletikku, samuti haavandtõbe põdevad inimesed.

Mugav on osta kauplusest kenas pakendis valmis idandeid. Väiksemates kohtades ei pruugi neid aga müügil olla, pealegi on poeidud üsna kallid. Jääb üle võimalus teha endale väike kodune idukasvandus, mis ei nõua palju tööd ega vaeva. Tärkavad idukesed pakuvad silmarõõmu ja toovad talvepäeva killukese kevadet.

Tuleb varuda teri, seemneid või ube, mis ei ole kemikaalidega töödeldud. Need peaks ostma toidu-, loodustoodete, mesindus- või talupoest. Idandamiseks on head mung­uba, aeduba, lääts, kress-salat, päevalill, lutsern, kõrvits, salat, rukola ja redis. Samuti võib idandada teravilja: maisi, nisu, tatart, kaera ja rukist.

Toiduks ei sobi idandatud tomatiseemned ja kartuliidud, sest need võivad olla mürgised. Sama kehtib põldoa kohta, kusjuures toorelt on kergelt mürgine kogu uba.

Juta Mölder õpetab, et seemned tuleb eelnevalt läbi pesta. Idandamiseks on mitmesuguseid meetodeid, müügil on ka ekstra selleks mõeldud anumad.

Kõige lihtsam tundub olevat kandikumeetod. Seemneid leotatakse öö otsa puhtas vees, kuni need paisuvad. Seejärel valatakse need idandamiskandikule ja lastakse seal nõrguda. Siis asetatakse kandik pimedasse sooja kappi. Idandeid peab loputama kaks korda päevas, et takistada hallituse ja bakterite arenemist. Paari-kolme päevaga on enamik idusid söömiseks valmis.

Idud peaksid olema krõmpsud ja magusad, mitte mingil juhul hapud. Hapud idud on üleidanenud ega kõlba süüa. Idud ei tohi olla ka pruunikad ega libedad.

Külmkapis klaaspurgis või plastikaatkotis seisavad idud söömiskõlblikuna umbes nädala. Hallitamise vältimiseks tuleks neid iga päev loputada.