Tõnu Viik: kindla käega hääbumise kursil

Tõnu Viik Foto: Mihkel Maripuu

Eesti taasiseseisvumise ajal tekkinud unistuste utoopilisusest on palju räägitud, kuid nende luhtumine pole kuigi laialt teadvustatud, ning veel vähem on see teadvustamine inimeste reaalseid valikuid mõjutanud. Üheksakümnendatel uskusime, et ehitame üles läänemaise (ja võib-olla isegi põhjamaise) heaoluriigi, mis saab igaveseks aluseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimisele.

 Me alustasime taristu loomise ja selle mehitamisega kõigis neis dimensioonides, mis ühe euroopaliku riigi juurde kuuluvad. Ülikoolid, teadusasutused, kõiksugu mere- ja maa-ametid, välis­esindused, haiglad ja koolid, euroopalikud vanglad ja moodsa relvastusega kaitsevägi, kunsti- ja rahvamuuseumid, instituudid, nõunikud, soovolinikud ja demokraatia arendamise sihtasutused. Kõik need riigi funktsioone täitvad valdkonnad täitusid inimestega, kellest ühed asusid riigi funktsioone korraldama (näiteks ministeeriumi ametnikud) ja teised neid ellu viima (näiteks õpetajad, arstid, politseinikud, sõjaväelased).

Samal ajal sulgusid riigi piirid itta ja avanesid kogu ülejäänud maailmale. Euro kasutuselevõtt viis meid jälle ühe sammu euroopalike standardite suunas, kuid selle mõju osutus kahemõtteliseks. Ühelt poolt viis euro meid jälle sammukese «päris euroopluse» suunas, kuid sellega koos viis ta meid lähemale ka euroopalikule hinnatasemele.

Koos sellega sai inimestele selgeks oma ostuvõime ja elustandardi erinevus teiste euromaadega võrreldes. Kusjuures asi pole ainult suhtväärtuses ehk siis selles, et Eesti õpetaja saab kaks-kolm korda vähem palka kui tema Soome kolleeg. Kuna suur osa eluks vajaminevast on Eesti õpetajale sama kallis kui tema Soome kolleegile, sai koos euro tulekuga igaühele väga ilmseks, et Eesti õpetaja elustandard on tema Soome kolleegiga võrreldes hoopis teistsugune.