Eesti «poliitiline lahtisulatamine» ja meie taas maailmakaardile toomine aastail 1988–1991 algas juba palju varem enne riikluse taastamist. Soome eriline roll selles on veel lahti kirjutamata. Ametliku poliitika fassaad on alati varjanud hirme, koosööd, praktilisi huve jt salavedrusid, mis on kammitsenud riikide poliitikat. Seda kinnitab kasvõi Rootsi välisministeeriumi poolt hiljuti avalikustatud osa diplomaatide kirjavahetust.
Soome arhiivid alles ootavad paotumist. Paljuski just võtmetähtsusega valikud, otsused ja ettevõtmised (mis ei peegeldu ka väliministeeriumi toel ilmutatud ajalookogumikes) ongi just Raigi raamatu «Pikk teekond lähedale» keskmes. Rahvadiplomaatia saavutused, ministrite hirmud, presidentide kaalutlused jne on Eesti taas vabanemise Soome lahe põhjakaldal kaasa teinud Kulle Raigi käe all saanud raamatuks.
Ajakirjaniku, tõlgi, nõuniku ja diplomaadi rolli ühendanud autori raamat liigitub alusnarratiivide hulka. Alusnarratiiv ei ole lihtsalt mälestused. Varjamatult autorikeskne möödaniku taasloomine on suure iseväärtusega žanr. Allikaliselt toetatud «osalev narratiiv» annab möödanikust usaldusväärse ja samas isiksustatud pildi, olgu siis lugejaks ajaloolane või kaasaegne. Eriti väärtuslikuks muudab sedalaadi teosed autori isikliku kogemuse toestamine analüütilise vaatlusega.
See, mida ajaloo-osalised tollal tundsid ja kujutlesid, pole väiksema tähtsusega kui sündmused, mis vormusid avalikkuse faktideks. Akadeemiline ajalookirjutus toetub suuresti just alusnarratiividele. Viimaste vähesus on üks põhjustest, miks isegi kutsetunnistusega ajaloolaste nn üldistavad kirjatööd Eesti lähiminevikust meenutavad tihti Shakespeare’i tragöödiate ja vulgaarmarksismi ristandit. Head ja pahad, rahva teenrid ning vaenlased pannakse paljastusžanris etendama neile omistatud rolle. Raigi tagasivaate analüütiline koormatus kinnitab, et autor taasloob talle kättesaadava kogupildi, st püüab mõista, miks tema loo «tegelased» nii või teisiti toimetasid.
Ma ei nõustu arvamusega, et Raig jätkab Soome-lojaalset «Lennart Mere traditsiooni». Muidugi ei löö raamat «tagatubade» usalduslikke arupidamisi taas kord rahaks. Paljastuskirjandus ei ole Raigi žanr. Pigem on raamatus palju seda soojust, mida meie aeg nii väga vajab.
Miks keelata endale õnnestavaid mälestusi, sügava tunnustuse jagamist, mille on meie taasiseseisvumist toetades teeninud nii Soome riik kui väga arvukad soomlased. Eesti tänane Tiibeti-poliitika peaks manitsema ettevaatusele igaüht, kes arvab, et tal on mingi nn kalavõlg tasuda. Ajalooallikana leiab raamat tunnustuse uurijate tehtud viidete vahendusel ja seal leidub, mida viidata. Raamat näibki kinnitavat visalt levivaid kuulujutte, et nii mõnegi Soomet tollal väisanud Eesti poliitik võlgneb oma kuulsuse Soome olude tundmise poolest Kulle Raigile.
Raamat
Kulle Raig
«Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro»
Tallinn, K&K,
310 lk