Parteirahastuse ja järelevalve reformiettepanek ei ava Eesti poliitturgu uutele tulijatele, tõdeb TLÜ politoloog Tõnis Saarts Postimehe arvamusportaalis. Riigi moonakotile saaks vaid üks riigikogust välja jäänud partei ning uued tulijad jäetaks ikka kuivale.
Praeguses eelnõus on veel palju lahtisi otsi ning on ebaselge, kuidas parteide rahastamine ja kontroll hakkab täpselt välja nägema. Samas on näha, et poliitikute astutud sammud on üsna ettevaatlikud ning suurtest muutustest või poliitkonkurentsi avamisest me paraku veel kõnelda ei saa.
Ometi pole muudatused ka päris kosmeetilist laadi. Kampaaniakulutustele ja annetustele lae seadmine, riigikoguvälistele erakondadele suurema rahastamise tagamine, rahastamise kontrollkomisjoni tugevdamine, sanktsioonide karmistamine erakonnaseaduse rikkumise korral, jne – need on üsna kaalukad ettepanekud ning õiges suunas.
Ebaselgeks aga jääb nende täpsem rakendus. Näiteks, kas varalised sanktsioonid erakonnaseaduse rikkumise eest hakkavad olema pigem sümboolset laadi või rangemat sorti? Kas annetuste puhul seatakse lagi vaid sularahaannetustele, aga mitte pangaülekandega tehtutele?
Kas erakondade raha-asju kontrollivad auditid hakkavad olema pigem regulaarsed või on nad mõeldud pigem häda-abinõuna? Kes neid auditeid hakkab läbi viima ikkagi Riigikontroll, nagu ammu soovitatud, või läheb see erafirmade kätte?
Milline saab olema kampaaniakulude lae piirmäär ja kas järelevalvekomisjonile antakse lisaressursse, et nad saaksid sellest piirmäärast kinnipidamist efektiivselt kontrollida?
Küsimusi on veel ja veel. Praegust teksti vaadates võib sellest seaduseelnõust tulla üsna kaalukas dokument, mis ka rakendudes tagab rahastamise üle senisest palju efektiivsema kontrolli ja läbipaistvuse, kuid samas võib sellest kujuneda ka sädelevas pakendis tühi kest.
Viimast juhul, kui kontrollmehhanismid jäetakse meelega hämaraks, järelvalve-institutsioonidele ressursse juurde ei anta, sanktsioonid jäävad sümboolseks ja annetuste ning kampaaniakulude laed selliseks, et nad midagi suurt ei muuda.
Üks on aga selge, poliitturu avamist see eelnõu kaasa ei too. Kui riigi raha hakatakse tõepoolest andma vaid üle 2,5-5 protsenti hääli saanud parlamendivälistele parteidele, siis pilk varasematele valimistulemustele näitab, et näiteks viimaste valimiste puhul kvalifitseeruksid riigipoolsele eraldistele vaid Eestimaa Rohelised.
2007. aasta valimistulemuste järgi poleks eelarvest raha saanud ükski parlamendiväline jõud.
2003. ja 1999. aasta tulemusi arvestades oleks riigipoolset tuge saanud taas vaid ainult üks partei (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei).
Niisiis, mis võrdsemast kohtlemisest ja suurest muutusest me räägime, kui antud seadusparandus tagaks riigipoolse rahastatuse tõenäoliselt vaid ühele riigikoguvälisele erakonnale? Arvestades väikeparteide keskmisi valimistulemusi, peaks see lävend olema veidi madalam, näiteks 1,5 protsendi peal.
Samuti tekib küsimus, kuidas hakatakse kohtlema uusi, äsjaasutatud erakondi. Kui annetustele seatakse piirid ning nad jäetakse ilma ka riigi rahast (valimistel pole nad ju veel osaleda jõudnud, et 2,5 protsenti toetust saada), siis kuidas nad ennast ära elatavad?
Oleks mõistlik ka siin lahendustele mõelda. Näiteks võiks uus erakond enne esimesi valimisi samuti saada toetust riigieelarvest, millest ta jääb edaspidi ilma, kui ta toetus ei ületa ikkagi määra, kust edaspidi algab riigipoolne rahastus. Muidugi tuleb sellisel juhul mõelda, kuidas vältida olukordi, et mingi aferistide kamp ei hakkaks looma parteid puhtalt seetõttu, et raha hiljem enda tasku pista.
Omaette küsimustering on seotud juriidilistele isikute annetuste lubamisega. Kuidas lahendatakse sel juhul varifirmade probleem, mida annetamiseks nagunii taas asutama hakatakse? Kui rahastamise osas üldises plaanis paremat läbipaistvust ja kontrolli ei teki, siis ei muuda juriidilistele isikute annetuste lubamine küll midagi, pigem tekitab probleeme juurde.