Kui Eesti Post kesklinna avarast postimajast Hansakeskusse palju väiksemale pinnale kolis, kinnitasid riigiettevõtte juhid, et klientide teenindus ei halvene. Küllap ongi nii, et hulk tühja ruumi ei taga veel teeninduse headust, postitöös nagu muudelgi aladel on tähtis teenindaja asjatundlikkus, kiirus ja täpsus.
Ent nagu selgub, pole sellestki abi, et postiasutusse tulnud inimene oma asjad kiiresti ja mugavalt aetud saaks.
Kahenädalase vahega kaks korda kesklinna postkontoris käinuna võisin juba sisse astudes aimata, et kiiresti ei saa siin midagi. Kui automaadist võtad numbri 234 ja tablool virvendab alles 212, siis on selge, et tuleb oodata. Mõned numbrid helisesid tühjalt – küllap oli osa rahvast ootamisest tüdinuna lahkunud. Teised kõndisid ringi, kössitasid pingil või üritasid tegelda mõne poolelijäänud tööga. Allaheitlikud, nagu me oleme. Vaid kaks meesterahvast väljendasid vaikselt, aga kõvade sõnadega pahameelt: tuled töölt ja lasteaiast ja nüüd raiska siin üüratu aeg, see on tööinimese mõnitamine.
Seal töötanud kahele naisele pole midagi ette heita, nemad klõbistasid arvutisse lõputuid numbreid, tõid kohale pakke ja kirju, võtsid ja andsid tagasi raha, pakkisid saadetisi, jagasid selgitusi, lõid templeid ning helistasid numbrikella kohe, kui ühe kliendiga oli lõpetatud. Ja suutsid isegi naeratada.
Aga neljast töökohast kahel ei võetud kedagi vastu. Need olid tühjad. Vaevalt et parema teeninduse, pigem ikka kokkuhoiu nimel. Või kuidas? Ja kas me peame ikka kõigega leppima?