Rakvere teatris mängitakse 15. aprillil kell 19 Endla teatri lavastust "Tunnete tektoonika". Mida arvab selle naispeaosaline, suvevirulanna Carmen Mikiver näidendist, teatrist ja filmist?
Carmen Mikiver treenib mälu seriaaliga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Éric-Emmanuel Schmitti näidendil on ilus kõlav nimi "Tunnete tektoonika". Mis on teemaks ning kes on Diane?
See lugu on, nagu paljud teisedki, eelkõige inimestevahelistest suhetest. Kitsamalt võttes siis armastusest. Ja kui veel kitsamalt, siis armastusest läbi uhkuse. Kahe inimese vaheline suhe pannakse proovile.
Tihti on nii, et üks oluline lause või mõte jäetakse ütlemata. Ja kõik järgnev läheb juba lumepallina veerema. Ütlematajätmistest sõltuvalt tekivad omakorda kõiksugu järeldused. Ja nii hakkavadki tekkima suhetes ja tunnetes "maavärinad" ja "tsunamid".
Eks etenduse käigus saab ka vaataja teada, mida pealkiri "Tunnete tektoonika" endas sisaldab ja mis see tektoonika õieti on ... Ütleme nii, et Diane, keda ma mängin, paneb oma mehe Richardi (Indrek Taalmaa) armastuse proovile, kuid ei saa öelda, et vahendid selleks just kergekaalulisteks osutuvad.
Mängisite etenduses "Vargamäe kuningriik", mis sündis Endla ja Rakvere teatri koostöös, kas ka edaspidiseks on rolliplaane seoses Rakvere teatriga?
Pärast "Vargamäed" ei ole konkreetselt midagi olnud, kuigi tookord oli Üllar Saaremäega juttu küll, et ehk võiks midagi veel koos teha. Eks näis. Ikka on põnev mujal kaasa teha.
Usun, et see mõjub kõikidele näitlejatele hästi ja värskendavalt, kui saab vahepeal mujal mõne rolli teha.
Kui koduteatris tead juba kõiki nii hästi, tead, kuidas keegi proovis on ja millist intonatsiooni kasutab, siis mujal tehes tekib selline hea närv sisse. Pead end proovile panema.
Kas Virumaal asuvas suvekodus Võsul olete ka juba sel kevadel käinud?
Jah, muidugi. Kuigi tegelikult on see kasutatav aasta ringi ja käin seal sageli.
Ja mu pojale meeldib seal sageli viibida. Ma olen aru saanud, et ta eelistab linnakorterile pigem Võsul majas olla. Eks ma loodangi, et poeg seal rohkem tegutsema hakkab. Tal on seal juba ammusest ümberringi ka sõpruskond. Samaealised noored - nagu omaette Bullerby.
Olete palju kaasa teinud filmides. Viimati ka näiteks "Detsembrikuumuses". Kas filmitöö on lavatööst väga erinev?
Filmis meeldib mulle väga osaleda. Tegin kaasa näiteks noore režissööri Tanno Mee lühifilmis "Mälestuste maja".
Viimasel ajal ongi palju koostöid olnudki just noorte tegijatega. Ja väga põnev on.
Noored filmitegijad on siirad, tahet täis - nii öelda veel rikkumata. Muidugi on vaja ka palju kannatust. Ei ole päris nii, et tuled võtteplatsile, kõik on kohe valmis ning võib peale hakata. Tihti tuleb ette ootamatusi ning ootamisi. Aga ka see on lahe.
Kaamera ees on teistmoodi kui laval. Saad pärast vaadata, kuidas välja kukkus. Ja kaamera on halastamatu, ka iga väiksemagi miimika puhul. Kõik on näha. Filmitegemise protsess meeldib mulle väga, olen isegi mõelnud ja unistanud, et äkki võiks kunagi filmitegemist proovida ...
Teen kaasa ka endiselt seriaalis "Kodu keset linna". Seriaal on ses mõttes ikka tänuväärt töö, et treenib väga hästi mälu. Pead kogu aeg uue teksti kiiresti pähe õppima ja kohe dialoogi esitama. Väga hea trenn. Arvestades ka asjaolu, et mälu on näitlejatöös väga oluline komponent.