Mida lähemale jõuab pööripäev, seda enam kõneldakse ja kirjutatakse maailmalõpust, mis sel päeval pidavat saabuma. Miks on see nii köitev kõneaine?
Mikk Sarv: maailmalõpu(l)ootus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanasti teadis iga karjalaps, et päike tuleb pilve tagant välja, kui teda paluda. Kõige kiiremini juhtub see siis, kui paluda lauldes. Inimese mõttel ja soovidel on tohutu jõud. Eriti suur on häälega välja öeldud soovi jõud ning kõige suurem on see lauldud soovil. Küllap on see põhjus, miks kõigis usutalitustes on nii suur osa laulul ja muusikal.
Mõeldes nüüd meie tänapäevale ja soovidele, mis inimeste südames ja peas peituvad ning pahatihti ka keelele jõuavad, ei saa mööda vaadata võlaängist. Pidevalt kuuleme peredest, kes ei suuda kodulaenu tagasi maksta ja peavad oma kodust lahkuma. Ega parem pole teistel, kelle pea kogu sissetulek rändab võlausaldajate kätte.
Kummaline on see, et võlausaldajad – pangad – peavad saama kätte oma buumiajal sõlmitud lepingute loodetud kasumi, samas kui lepingu teine pool, kelle toimetulekulootused olid lepingu sõlmimise ajal võrdsed panga omadega, peavad kandma kogu vastutust vahepeal halvenenud majandusolukorra eest.
Imelik on see, et kasum ja majanduskasv on tänapäeva maailmas saanud pühaks asjaks, ilma milleta pole võimalik normaalset elu ette kujutada. Samas oli keskajal kasumi teenimine patt, mida peeti suisa häbiasjaks.
Villem Reiman ütleb 1916. aastal Tallinna reaalkoolis peetud kõnes «700 aastat kultuuritööd»: «Kauplemine kui kasu püüdmine oli keskaja kiriku silmas aga õieti patt, ehk paremal korral hädaasi, mida korraliku kaubaga ja odava hinnaga vabandati. And (kaup) ja vastuand (hind) pidi tasakaalu seatama. Müüja ei tohi ostjalt rohkem võtta, kui ta annab. Hind määratagu kauba tarvituseväärtuse ja valmistamisekulude järgi (justus pretium). Mis üle selle, on liigkasu ja pettus.»
Maailmas, kus kasumi teenimine on püha ja ainumõeldav arengueeldus, suureneb äng ja masendus. Selle ilminguteks on liikumine Occupy Wall Street, streigid ja protestid Lõuna-Euroopa maades, samuti meil. Lootusekiirt pakuvad kiirlaenuandjad ja viivad laenuvõtjad veelgi suuremasse meeleheitesse. Nii kasvab pidevalt inimeste hulk, kelle suurim soov on sellise elamiskõlbmatu maailma lõpp. Kui tulebki lõpp, siis tühistab see ka kogu ülekohtu.
Samalaadne mõtlemine on ajaloos võimust võtnud enne maailmasõdu. Lootus, et vääramatu jõud väärab kõik ilmalikud lepingud ja lepped. Kui 1816. aastal vabastati Eestimaa kubermangu talupojad pärisorjusest, kaotasid nad samas viimasegi õiguse maale ja majadele, kus nad elasid. Selline olukord viis usulise ärkamise liikumiseni, mille äärmuslik ilming oli Lasnamäe veerul Valge Laeva ootamine. Ootajate vaimujõud ei suutnud Valget Laeva esile manada.
Kas tänapäeva inimeste maailmalõpuootus suudab maailma lõpetada? Loodame, et mitte. Kuid selleks peame mõtlema neile, kes on meile võlgu, kes on meie ees süüdi, keda me ei salli ja kellega suheldagi ei taha. Maailma lõppu oodatakse talviseks pööripäevaks. Ootusaeg langeb kokku jõuluootusega. Nüüd on meist igaühe võimuses olla kaalukeeleks – kas suudame teha üksteisele head, olla abiks ja toeks, nii et masenduse ja meeleheite lained üle pea kokku ei löö?