Kuid oleks ekslik näha neis usuäratuslikke pöördumisi. Paul on ususki ennekõike mõtleja. Ta ei tõrgu küsimast ega otsimast vastust küsimusele «Mis on usk?», ehkki viimne vastus on usus endas. Leiame usku määratlevaid ütlemisi: usk on eneseusaldus, veendumus, et mina suudan; usk ja eneseusk võib korda saata suuri asju; kristlase usk rajaneb ühendusel transtsendentsusega, osadusel Tõega; usk on elav asi, kasvav liikumine. «Ehtne usk /…/ rajaneb isiklikul jumalasuhtel, aga see suhe on pigem kohandumine,» möönab Paul. Väljarebituna pauliliku ratsionaalsusega täidetud ning teravmeelsete näidetega varustatud kontekstist võivad sedastused mõjuda triviaalsetena, aga seda on iga värav, iga lävi. Olen aru saanud, et Paul seisabki koos lugejaga (algselt kuulajaga) väraval, mille taga asub vaikuse teispoolsus. Paulile on Jumal transtsendentsuse metafoor, reaalselt elanud Jeesus aga metafoori kehastus, täpsemalt kehastuva eksistentsiaalse vaimu kandja ning elavustaja.
Üks võtmetekste, mis kajab vastu kaunis pealkirjas, on «Vaikuse vastus». Siin kinnitatakse, et «usu tuum on usaldus» ja «iga isiku teatud elujärgus on mingi usu faas kõige loomulikum, kõige adekvaatsem ja kõige sobivam temale». Saint-Exypèryd appi võttes avatakse palve tähendus: see on sisemise vaikimise õppimine, võrdne omakasupüüdmatu armastusega. «Palve on vaikima harjutamine,» ütleb Paul ja tunnistab, et «seda jaksavad taluda vaid pühakud, kes on tõusnud väga lähedale Jumala südamele». Järelikult lihtsureliku jaoks on palvetamine via sacra, pühale teele asumine, mille siht saab olla vaid endas. Tõesti, millega me täidame sisemist vaikuseruumi, mis jääb varjuna saatma meid argielus, enne und, lõpuks ka enne surma? Vaikuse vastus on palve.
