Rootsis ei möödu kuuma ja vürtsika glögita ükski jõulukuu pidu, ütleb rootsieestlane Andres Koern, kelle käe all Põltsamaal 1995. aastal esimene glögi kokku segati.
Pühad tulevad Glögiga
15. detsember 2012, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma esimest glögilonksu ja sellega seotud emotsiooni Rootsis sõjapõgenike peres üles kasvanud Andres Koern ei mäleta. Tema lapsepõlvejõulud möödusid ehteestilikult verivorsti ja hapukapsaga. «Küllap oli see täiskasvanuikka jõudes, kui juba alkoholi pruukida tohtisin,» arvab 1992. aastal Põltsamaale kolinud ja seal väärikate veinide tegemise traditsiooni ellu äratanud mees.
Viimasega oli nii, et maitsnud Põltsamaa 1986. aasta õunaveini, oli tal veiniteole uue hingamise andmine otsustatud. «Haruldaselt õnnestunud aastakäik,» märgib veinitundja Koern tagantjärele. Haruldane selgi põhjusel, et vaatamata Mihhail Gorbatšovi kuivale seadusele, mis nõudis kõigi veinivarude hävitamist, olid tollased veinimeistrid selle joogi salaja alles hoidnud.
Edasisi legendaarseid Põltsamaa «kuldseid» ja «tõmmusid» mäletavad kõik, kes vähegi kodumaisest veinist peavad.
Ka rootsipärase glögi ehk glögg’i tootmise Eestisse toomise au kuulub Koernile, ja ega ta varjagi, et Põltsamaa oma on siiani tema lemmik. «Sellepärast, et see sai just minu retsepti ja maitse järgi kokku segatud,» muheleb Koern ja nimetab põhjuseks, et see pole nii magus nagu enamik rootslaste glögisid.
Õigele veinikirglikule kohase kõnepruugiga hindab mees ses sõstraveinidel põhinevas glögis parajaks ka magususe ja happesuse tasakaalu. Samuti on ideaalselt paigas kõik vürtsid – ühtki neist, ei nelki, ingverit, kardemoni ega kaneeli, suuda maitsemeel eraldi välja tuua.
See aga ei tähenda, et valmis glögi ei või ise meelepärasemaks muuta. Kes tahab, lisagu suhkrut või veel vürtse või sortsu kangemat kraami, viina või konjakit.
Väikesed glögianumad
Nüüdseks on ühtaegu pensionär ja ettevõtja Andres Koern end sisse seadnud Tartus, kust tema füüsikaprofessorist isa ja etnoloogist ema omal ajal põgenema olid sunnitud.
Ta osutab Antoniuse hotelli hubases kaminatoas lauale, mis kaetud nii, nagu glögipeol kombeks. Viimaseid armastavad rootslased korraldada iseäranis advendipühapäevadel kodus pere ja sõpradega, kuid ka ükski töövastuvõtt ega muu seltskonnaüritus ei möödu neil detsembris vähemalt tervitusglögita.
Laua peategelaseks on mõistagi tuline ja aroomikas glögi. Koern rõhutab, et lastele ja autoroolis istujatele mõeldes pakutakse alati ka alkoholivaba, mahlapõhist varianti. Seal kõrval seisavad anumad rosinate ja mandlitega, kust igaüks neid oma maitse järgi glögitassi poetab.
Hea, kui rosinaid on enne leotatud, siis ei ole need hambaid murdvalt kõvad. Mandlid oleks aga mõistlik enne koorida: hoidke neid minutikese-paar keevas vees ja koor tuleb hõlpsalt lahti.
Samuti ei puudu glögipeolt vaagnad piparkookide ja erkkollaste martsipaniga safranisaiadega, mida talvejoogi kõrvale süüakse – need on Koerni rootslannast abikaasa Gitte hommikul valmis küpsetanud. Kodust on mees kaasa võtnud ka spetsiaalsed väikesed keraamilised kruusid, millest ülemerenaabrid glögi joovad. «Neis püsib see kuum ja sinna on hea jooki tasahaaval juurde valada,» selgitab Koern.
Suutäis soolast
Muidugi võiks magusapoolse glögi ja näksimise juures olla vahepalaks ka midagi soolast. Moodsa veininduse algusaegadel pandi Põltsamaa glögivastuvõttudel lauale isegi vaagnatäied Rootsi moodi marineeritud ja Eesti soolaheeringat – kõik söödi ära, naerab Koern.
Kaminatule valgel proovib maitseosav mees glögi kõrvale datleid, mille ümber on keeratud praetud suitsupeekoniviil, ning musta leivatükki, mille katteks on viil Parmesani juustu ja kiht rootslaste Kalles Kaviari kalamarjamääret. Klapib ideaalselt, leiame mõlemad.
Siis demonstreerib ta, kuidas Rootsi kodudes vanasti glögi tehti: kuuma punaveinikastruli kohale pandi rest suhkrutükkidega, neile valati sorts piiritust, viina või konjakit, pandi põlema ja lasti suhkrul anumasse tilkuda. Kui magusaks sel tilkuda lasti, sõltus tegijast.
Õieti hakkaski glögi Rootsis laiemalt levima alles 1930. aastatel, mainib Koern. Seni oli 19. sajandi keskpaigaks sinna Saksamaalt rännanud hõõgveini sugulane olnud aadli ja jõukama rahva jook. Ning ega hõõgveinil ja glögil ju suurt vahet polegi, viimane on magusam ja maitseained pisut varieeruvad.
tee ise
Neil, kes tahavad seda talvejooki otsast lõpuni ise teha, soovitab Koern võtta mõni kergem, noorem ja tugevama happesusega punavein, hoida ses vähemalt nädala-paar terveid maitseaineid – nelki, kardemoni, kaneeli, ingverit, pomerantsi, apelsini- või sidrunikoort. Eriti mugav, kui seote need marli sisse. Siis lisage maitse järgi suhkrut ja kuumutage koos vürtsidega kuni 72 kraadini. Keeta ei või, sest siis aurustub alkohol välja. Lõpuks sõeluge vürtsid välja ja soovi korral lisage sorts konjakit või viina, muidugi ka mandleid ja rosinaid.