Teatri­aasta 2012 - teatririndel muutusteta

Madli Pesti
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Ojasoo lavastatud ja Rasmus Kaljujärve etendatud 
«Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp» NO99s.
Tiit Ojasoo lavastatud ja Rasmus Kaljujärve etendatud «Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp» NO99s. Foto: Ene-Liis Semper

Eestis toimub võnkumine sotsiaalselt ja poliitiliselt terava teatri ning psühholoogiliselt veenva, tugeva näitlejaansambliga, igavikulisi küsimusi esitava teatri vahel. Kuid selle kõrval on veel huvitavat teatrit, mida teevad kas noored või sõltumatud tegijad.

Teatrist räägitakse ju hooaegade järgi, aastanumbri katkestus on pigem kunstlik. Üldistusi on üpriski vägivaldne teha, või siis on üldistus see, et eesti teatris on näha kunstilist mitmekesisust, publiku killustumist eri teatrite ja žanrite vahel ning arvamuste paljusust.

Seda kinnitab ka ajakirja Teater. Muusika. Kino iga-aastane teatrikriitikute ja -uurijate ankeet, kus palutakse märkida hooaja parim lavastus. Vaadates kokkuvõtet viimase viie aasta vastustest, selgub ootuspäraselt, et võidulavastuse aunimetus saavutatakse alla poole või isegi kolmandiku häältega (vastajaid eri aastatel 22–28, võidulavastust nimetati 7–13 korral). Jah, ega seda professionaalsete vaatajate häält pea võtma puhta kullana, kuid midagi see eesti teatri kunstilise palge kohta siiski näitab.

Kõige ühtsemalt peeti paar aastat tagasi «Ühtset Eestit» aasta parimaks lavastuseks – aga ka siis arvas nii alla poole vastanuist. Esikohtade puhul torkab silma üsna pidev rebimine NO99 ja Tallinna Linnateatri vahel. Viiest aastast kolmel on esikoha napsanud NO99, viimati «võitis» linnateater (Mladen Kiselovi lavastus «Amy seisukoht»). Mõlema teatri lavastused on enim mainitute seas pidevalt esindatud, kõrvale näpuotsaga Von Krahli ja Tartu Uue Teatri lavastusi.

Miks ma sellest väheloetud kultuuriajakirja teatriankeedist nii pikalt kirjutan? Sest need tulemused näitavad midagi eesti teatri olemuse kohta. Ehk siis toimub võnkumine sotsiaalselt ja poliitiliselt terava teatri ning psühholoogiliselt veenva, tugeva näitlejaansambliga igavikulisi küsimusi esitava teatri vahel. Muidugi pole see kahe poole vahel võnkumine ainult viimase aasta suundumus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles