Päkapikupäev, mis muutis nii mõndagi

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda toidupanga kampaanias kaasa löönud Merli Kulemin (vasakul) ja staažikas vabatahtlik Anžella Kaljula seisid toidupoe sissekäigu juures ja pakkusid tulijatele võimalust teha väike heategu.
Esimest korda toidupanga kampaanias kaasa löönud Merli Kulemin (vasakul) ja staažikas vabatahtlik Anžella Kaljula seisid toidupoe sissekäigu juures ja pakkusid tulijatele võimalust teha väike heategu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Laupäeva keskpäev Viljandi Uku kaubanduskeskuses. Sätin pähe päkapikumütsi ning seon vööle punase põlle. Täna olen ma toidupanga vabatahtlik ning aitan puudusekannatajatele annetusi korjata.

Asun seda tööd tegema kahetiste tunnetega. Ühest küljest on põnev teha midagi uut, teisalt tunnen pelgust võõraste ees, keda tuleb päeva jooksul kõnetada. Inimesed suhtuvad toidupanga kampaaniasse ju väga erinevalt: mõni toetab seda, mõni peab aga annetuste kogujaid tülikateks. Ja tegelikult pole ma sel hetkel kindel, kummasse rühma ise kaldun — ühtegi annetust pole ma toidupangale seni teinud.

Samal ajal kui voldikut uurin, jõuab kohale teisigi vabatahtlikke, kes minuga ühes vahetuses toimetavad. Mõni neist on juba kogenud, kuid leidub ka uustulnukaid.

21-aastane Merli Kulemin on õhinat täis ja valmis kohe eesliinile tõttama. Ta elab koos abikaasaga Soomes, kuid jõuludeks tuli külla Viljandimaal elavale emale.

«Nägin Facebookis üleskutset, et toidupank otsib Viljandis abilisi,» jutustab ta. «Otsustasin tulla, sest mul kripeldab sees tunne, et noori ei huvita eriti, kuidas teistel läheb. Mõtlesin, et see ei ole ju midagi rasket — jagada paar tundi flaiereid ja naeratada. Võib-olla tekib mind nähes ka teistel noortel huvi heategevuse vastu.»

Neiu on endaga kaasa meelitanud noorema õe, 20-aastase Mariana Rängi.

«Las tüdrukud teevad head. Muidu teevad noored tänapäeval ainult pahandusi,» nendib neide saatma tulnud ema Anne Ränk.

Kiire hooga astub kärude juurde Helje Hunt, kes on toidupanga kampaaniates osalenud juba aasta. Ta paneb põlle ette ja valmistub edasi tõttama Centrumisse — sealse Rimi juures on väljas teine meeskond.

«Et olen kodune, püüan kuskil kasulik olla,» vastab ta kiirelt mu küsimustele. «Kuulun ka lasterikaste perede ühendusse — olen kuue lapse ema ja neljakordne vanaema. Ei, mingeid halbu emotsioone pole ma siit saanud, pigem toob see suhtlemine jõulurõõmu!»

Nelja lapse ema Anžella Kaljula hakkas toidupanga kampaaniates osalema 2010. aastal. «Flaiereid jagades on väga oluline rääkida, muidu jäävad need lihtsalt korvi lebama,» õpetab ta.

Tegemist igale inimtüübile

Seda, kuidas vabatahtlikud kampaania käigus tegutsevad, selgitab Viljandi toidupanga koordinaator Salli Järve.

«Julgemad lähevad eesliinile: seisavad poe sissekäigu juures ja jagavad kampaaniat tutvustavaid flaiereid. Tagasihoidlikumad võtavad kogumiskärude juures annetajatelt kaupa vastu,» kirjeldab ta.

Päeva jooksul tekib peaaegu kõigil vabatahtlikel isu end proovile panna ja lendlehti jagada. Mõnele neist hakkab see meeldima, mõni tuleb aga varsti käru juurde tagasi. «Inimesed on ju erinevad,» nendib koordinaator. Tema kodus kasvab neli last, kel aastaid kaks ja pool kuni 13. Vanim neist, Äli Agnes, lööb seekord ka kampaania tegemistes kaasa.

Siis läheb töö lahti! Anžella Kaljula ja Merli Kulemin võtavad koha sisse toidupoe sissekäigu juures ja hakkavad tulijatele selgitusi jagama.

«Meil on käimas toidupanga kampaania. Poest midagi ostes ja kogumiskärudesse annetades saate toetada puudust kannatavaid inimesi,» räägib Anžella Kaljula korvi haaranud inimesele.

Samasuguse teksti esitab Merli Kulemin teisele ostlejale.

«Aitäh teile, head päeva!» hõikab ta lendlehe haaranud mehele.

«Head päeva teile kah!» vastab too.

«Inimesed, kes ei ole asjast huvitatud, tunned kohe kaugelt ära: nad ei otsi sinuga kontakti ja püüavad kiiresti mööduda. Neid ei ole mõtet tülitada,» jagab neiu oma esimese töötunni kogemusi. «Aga teised on jälle väga lahked. Näiteks ühed noormehed tulid minu juurde ja küsisid, kui palju raha me tahame. Ütlesin, et piisab ka väikesest makaronipakist.»

Veidi aja pärast on Merlil põhjust rõõmustada.

«Vaadake, seal ongi need poisid, kes algul raha pakkusid,» viipab ta kogumiskärude poole. «Neil on süled kaupa täis! Oh, mul on nii hea meel, pisara kisub kohe silmanurka!»

Peatselt astub poodi eakas daam, kes päkapikumütse nähes peatub.

«Eks muidugi tule aidata, aga kas just nii?» nendib ta mõtlikult. «Pigem tuleb muuta mõtlemist. Kapsast, tangudest ja kartulitest on võimalik teha väga odavat toitu. Abitus on tegelikult jube! Arvatakse, et ainus söök on see, mida poest ostad, aga tervis tuleb just lihtsast ja nii-öelda odavast toidust. On ju?»

«Jah,» vastab Anžella Kaljula kannatlikult naeratades.

See naine flaierit ei võta.

Vana mees ütleb poodi astudes heatahtliku naeratusega: «Teid on väga tore näha, aga kahjuks on mul endalgi söögist puudus, ei ole midagi laiali jagada.»

Võtan julguse kokku ja pöördun lahke näoga abielupaari poole: «Selle heateoga saate toetada lasterikkaid peresid.»

Paar võtab lehekese uurimiseks kaasa.

«Tegelikult ei lähe see toetus ainult paljulapselistele,» jagab Anžella Kaljula mulle õpetussõnu. «Jõulupakke viiakse ka neisse peredesse, kus on vähem lapsi. Ja pensionäridele, kes saavad toimetulekutoetust. Kõigile abivajajatele.»

Kogumiskärude juures koha sisse võtnud Salli Järve ütleb, et temalt küsivad annetajad sageli, kas abi jõuab ikka õigesse kohta.

«Jagame jõulupakke omavalitsuste kaudu — sealsed sotsiaaltöötajad annavad meile teada, mitmele perele on toetust vaja.»

Annetajad on vaiksed

Asun kogumiskärude kõrvale ning ootan ärevalt esimesi annetajaid.

Kärmel sammul tuleb keskealine mees, paneb kärusse paki hommikusöögihelbeid ja lahkub kiirelt. «Aitäh! Häid jõule teile!» hõikan talle järele.

Järgmine mees toob paki «Mesikäpa» komme. Seejärel laob üks naine kärusse purgi hernesuppi, hapukapsaid ja maksakastet.

Kõik toovad oma andami vaikselt, veidi kiirustades, isegi häbelikult. Kui ütlen oma tänuliku pühadesoovi, tõmbuvad näod siiski naerule.

«On ikka häid inimesi!» ohkab minu kõrval Mariana Ränk, kui üks poodleja tõstab kärusse punase kilekoti täie kaupa. «Mulle on üllatus, et annetajate hulgas on nii palju noori. Arvasin, et sellega tegelevad rohkem vanemad inimesed,» tunnistab ta.

Taas ligineb üks punane kilekott, koos abielupaariga.

«Toon teile oma traditsioonilise kingi. Isad peavad saama lastele pühapäeval pannkooki küpsetada,» ütleb mees, kes kõneleb annetaja kohta ootamatult valju häälega. Kotist ilmuvad välja kaks pakki pannkoogijahu, moosipurgid ja õlipudel.

«Teisest Rimist teatati, et punt rahvatantsijaid annetas just mitu purgitäit pulgakomme,» edastab Salli Järve telefonist kuuldud infot. See teeb kõigil näo rõõmsaks.

Kõik läheb kirja

Pärast paari tundi vabatahtlikutööd tunnen, kuidas suu hakkab jutustamisest kuivama ja selg on seismisest valus. Kõht läheb ka tühjaks, kuid kogumiskäru taga ei tihka ma saiakest närida — võib ju jääda mulje, nagu võtaksin annetustest matti. Niigi on osa inimesi arvamusel, et vabatahtlikud võtavad kärudest paremad palad endale.

Tegelikult märgib Salli Järve kõik annetused tabelisse ning saadab aruande toidupanga peakorterisse. Tallinnast läkitatakse siinsete jõulupakkide jaoks veel lisagi.

Veidi enne kella kolme ilmub kogumiskärude juurde Merli Kulemin, kes on kõik need kolm tundi vapralt flaiereid jaganud. Ta otsib veepudelit ning teeb ühe telefonikõne, kuid on endiselt rõõmsameelne.

«Arvan, et tulen homme ka. See töö annab nii palju rõõmu,» kinnitab ta.

Anžella Kaljula arvamust mööda võikski toidupanga vabatahtlikuks tulla rohkem noori. Oodatud on ka kodused ja töötud. «See on hea võimalus uuesti inimeste keskele pääseda,» leiab Kaljula.

Vahetuse lõpuks kirjutab Salli Järve mulle välja vabatahtliku passi. Seal on kirjas, et Liisi Seil osales Viljandi toidupanga kampaanias 15. detsembril kella 12—15. Tema tööülesanded olid flaierite jagamine ja toiduainete vastuvõtmine ning ta õppis selle käigus julgust, tänulikkust ja annetamist.

«Oli tubli ja usin päkapikk,» seisab lahtris «Hinnang vabatahtlikule».

Kui olen tuttmütsi kotti pistnud ja punase põlle järgmisele vabatahtlikule ulatanud, teen tiiru Rimi riiulite vahel. Ostukorvi rändavad pakk kommi, kaks pakki küpsiseid ja kaerahelbed. Kõik need asjad laon hiljem toidupanga kogumiskärusse — olen jõudnud arusaamisele, et soovin oma panusega toetada seda üritust, mille heaks vabatahtlikud nii siiralt tööd teevad.

JAGAMINE

Jõulupakid jagatakse omavalitsuste kaudu.

• Toidupanga kampaania kestel koguti 8. ja 9. ning 15. ja 16. detsembril Viljandi Uku ja Centrumi Rimis 3189 ühikut annetusi.

• Omavalitsuste antud nimekirjade järgi komplekteerisid vabatahtlikud neist selle nädala algul 148 kopsakamat pakki, millest kümme läheb eriti suurtele peredele, ja 144 väiksemat jõulupakki.

• Need jõuavad abivajajate kätte linna- ja vallavalitsuste sotsiaaltöötajate vahendusel.

Allikas: Viljandi toidupanga vabatahtlikud

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles