Siiruviiruline raamat

Raamat Lauri Sommer «Räestu raamat» Menu, 2012 272 lk Foto: Repro

Lisaks Bernard Kangro kirjanduspreemia määramisele on kriitikud Lauri Sommeri «Räestu raamatule» lahkelt tunnustust jaganud. Andrus Kasemaa (Eesti Ekspress, 17.06.12) nimetab seda eriliseks memuaaride kogumiks, mitmekihiliseks ja mitmetahuliseks Lõuna- Eesti essentsiks. Autori mõtiskluste sügav tähendus peaks jõudma lugejani olenemata tema sünni- või elukohast.

On tähelepanuväärne, kui iseenesestmõistetavalt ja argipäevaselt on käsitluse alla võetu – alustades esivanematest, nende kodust ja ümbruskonna loodusest ning lõpetades müstikaga – kirjutajat puudutanud ja suunanud tema mõttekäike enda elust ja inimpõlvkondadest. Lihtsad napisõnaliselt esitatud meenutused, pildilikult erksad kirjeldused ja mõtisklused maainimeste toimetamistest viivad märkamatult ülioluliste tõdemusteni, pretensioonitud pajatused suunavad mõtisklema põlvkondade väärtuste igikestvusest.

Nendel, kelle kooliskäimise ajal ei tunnistatud omaks välismaale siirdunud eesti kirjanikke, on põnev saada teada Artur Adsoni ja Juhan Jaigi loomingu lätete iseärasusi ning kujutada neid ette oma kodukoha miljöös tegutsemas. Ladusalt jooksev tekst väljendab nii maa- kui ka linnainimeste kestvat tunnetuslikku sidet varasemate põlvkondadega. «On vana ja natuke tuhm köögipeegel, mille ees Vanaema oma rätti kohendas ja juukseid kammis, kuhu Oksõ oma lihtsameelse imestava kurbusega vaatas, kortsud näos, juba vanaks saanud, iial inimese moodi elamata, ikka manulisena.» Ja edasi: «Tunnistame ammu juhtunud rõõmu ja kurbust, paneme need oma hõisete ja nukrustega ja saame ehk midagi selgeks. Polnud süda enne teisiti rinnus kui nüüd.»