Raul Kalev tegi rahvakogus ettepaneku defineerida ametikohad, mis on poliitilised ja teised, millel on see lubamatu. Ettepanekut laiendas Jaanus Nurmoja mõttega, et valitsusel võiks olla õigus luua oma ametiajaks teatud kindel hulk poliitilisi ametikohti, kelle teenistussuhe lõpeb koos valitsusega.
«Segaduse ja pingete lõpetamiseks tuleks defineerida poliitilised ametikohad ja need kohad, kus see väga selgelt on lubamatu. Ministrid on poliitikud. Ministrite nn poliitnõunikud on aga juba erakonna jooksupoisid, kellele makstakse riigi palka,» pakkus Raul Kalev.
«Kuna ei saa keelata inimestele poliitilist kuuluvust omada, saab siiski defineerida ametid, kus see peaks olema välistatud, et riik saaks areneda professionaalsest tasemest lähtuvalt.
Tema soovitus on välistada koolijuhtide, riigifirmade nõukogude liikmete ja ministrite nõunike kuulumine parteidesse. «Neisse kohtadesse on vaja vaid proffe. Sama puudutab omavalitsusi: las volikogud olla poliitikute kohad, linnu ja aleveid juhtigu konkursiga kutsutud mittepoliitilised profid.»
Ettepaneku vastu hääletanud Tarmo Kaldma rõhutas aga, et kodanikul on õigus omada poliitilist maailmavaadet. «Seega poleks selline keeld õiglane. Lisaks ei oleks see ka mõjuv, asi see siis pole sooja koha nimel formaalselt ja ajutiselt parteist välja astuda,» arvas ta.
Idee poolt hääletanud Toivo Kalmo vaidleb sellele omakorda vastu: «Kui ametnikud on parteilased, siis saab parteikontor ametnikke otse või kaudselt sundida tegema parteile soodsaid otsuseid. Kasutama kontorit ka parteiliseks kihutustööks. Peale selle on poliitilised ametikohad tehtud veel kuulekate broilerite «premeerimiseks». Riigile lähevad need väga kulukaks, sest üldjuhul broiler eriti midagi ei oska, aga head palka tahab saada. Sellepärast peavadki riigiametnikud olema parteitud ja valitud konkursiga, kus kriteeriumiks on asjatundlikkus.»
Jaanus Nurmoja on hääletanud idee poolt, kuid täiendab seda omalt poolt: «Kindlasti peaks säilima poliitilistel valitsustel õigus tuua oma ametiajaks tööle «oma meeskonna» inimesi. Veel enam - see õigus tuleks tõesti kuidagi sõnastada. Põhimõtteliselt peaks see olema võimalik kahel erineval moel:
1) õigus luua oma ametiajaks poliitilisi ametikohti (kuni teatud piirmäärani)
või
2) õigus täita oma ametiajaks asutuse struktuuris juba kindlaks määratud arv ametikohti, mis on reserveeritud poliitilistele ametnikele.»
Nurmoja ettepaneku järgi saaks kummalgi juhul sätestada: «need poliitilised ametnikud esiteks võivad täita mis tahes funktsioone, mida valitsus soovib neile panna, teiseks lahkuvad koos sellesama poliitilise valitsusega, kellega koos nad tulid, st nende teenistussuhe kestab samal ajavahemikul nagu valitsuselgi.»
«See teeb ehk lõpu praktikale, kus mõni ametikoht on pro forma justkui mittepoliitiline, aga millegipärast kipuvad uued valitsused alati sellel kohal olevat ametnikku vahetama. Hakkame selget vahet tegema,» soovitab Nurmoja.