Täna riigikogus riiklikult olulise küsimusena õpetajahariduse seisu arutelul tõdeti, et ülikoolides lõpetab õpetajakoolituse märksa rohkem noori, kui koolides neile vabu töökohti on.
Õpetajaid koolitatakse rohkem, kui neile on tööd anda
17. jaanuar 2013, 15:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm tõi välja, et viimase viie aasta jooksul ehk aastatel 2008–2012 on õpetajakoolituse õppekavadel lõpetanud Tartu Ülikoolis 2100 inimest ehk aastas tuleb ülikoolist keskmiselt 420 õpetajat.
Samas hindas viimane õpetajaskonda süstemaatiliselt vaadelnud uuring aastast 2008, et vahemikus 2008–2016 saab pensioniealiseks umbes 185 inimest aastas, kes põhimõtteliselt võiksid ära minna.
«Ülikoolidele on kogu aeg vihjatud, et see riigi koolitustellimus on tegelikult väike, ülikoolid võiks veel rohkem vastu võtta ja harida, siis mu küsimus pigem on – natuke retooriliseks jääb praegu küll - võib-olla me koolitame hoopis liiga palju selle asemel, et võtta natuke vähem?» küsis Volli Kalm.
«Kui vabu töökohti koolides ei ole, siis ei tasu lõpetajatele ette heita, et nad valivad mingisuguse teise eriala.»
Sama mõttega nõustus haridusminister Jaak Aaviksoo, kes tõi kõrvale numbri, et ülikoolides õpib õpetajaks 5000 noort, samal ajal, kui Eestis on kokku 15 000 õpetajat. «Meil on ainult kolm korda vähem õpetajaameti õppijaid kui õpetaja ametikohti. Mul on raske mõista seda väidet, et meil ei ole õpetajaamet populaarne, vähemasti õppimise mõttes. Me valmistame ette rohkem õpetajaid, kui me de facto vajame,» ütles minister.
«Meil ei ole täitmata õpetaja ametikohti või kui on, siis väga väikeses mahus,» rõhutas ta.
Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (SDE) küsis, miks on siis haridusministeerium ülikoolidelt tellinud nii palju õpetajaid ja kulutanud raha nende inimeste koolitamiseks, kui tegelikult neid palju vaja ei ole. «Kas põhjus võib olla selles, et paljud nendest õpetajatest ei suundu pärast diplomi saamist mitte kooli, vaid paremini tasustatud tööle, või on sellel mingisuguseid teisi põhjendusi?»
Aaviksoo hinnangul oleks pealiskaudne lihtsustada, et pärast lõpetamist ei minda kooli tööle vaid madala palga pärast. «Vabu töökohti täiskoormusega õpetajatele ei ole nii palju, kui meil on lõpetajaid. Kui neid vabu töökohti ei ole, siis ei tasu nendele lõpetajatele ette heita, et nad valivad mingisuguse teise eriala,» sõnas Aaviksoo.
Kitsas ettevalmistus
Minister leidis, et siiani on mööda vaadatud probleemist, et õpetajate ettevalmistus toimub nii kitsalt, et väikesed koolid ei suuda paljudele õpetajatele pakkuda täiskoormusega tööd. «Ebatäieline koormus ei meelita tõepoolest inimesi jätkama. Seetõttu on mõistetav, miks osalise koormusega õpetajakohti täidavad suures osas ja tihti pensionile jäänud õpetajad, kes oma osalise sissetuleku kompenseerivad pensioniga ja sellisel moel teenivad piisavalt elatist, et seda ametit edasi pidada,» arvas Aaviksoo.
Tema hinnangul peaks õpetajakoolitus kasvatama paindlikkust koolikorralduses, et õpetajad oleksid võimelised õpetama kolme ainet põhikoolis ja vähemalt kaht ainet gümnaasiumis, sest ainult nii on võimalik tagada neile täiskoormus.
Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm rääkis oma ettekandes, et juba valitaksegi järjest rohkem õppekava niimoodi, et tudeng saab õppida mitme aine õpetajaks. «See on kindlasti edumeelne, me kavatseme seda toetada. Me oleme uurinud, on terve rida maid, kus saabki õppida ainult mitme aine õpetajaks, silmas pidades õppetööd vähemalt gümnaasiumi tasemel.»
Küll aga on nappust ja õpetajaks soovijate puudust tunnistanud paljud maakoolid. Vastates küsimusele, kuidas noori sinna tööle minema motiveerida, pakkus Volli Kalm välja, et ehk võiks siduda seda töötamist õppelaenu kustutamise tingimustega. «Minu arvates võiks eriti just maakohtadesse ja väikestesse koolidesse töölemineku üheks motivaatoriks olla tegelikult see, kui omavalitsus või ministeerium suudaks näidata sellele noorele inimesele karjäärivõimalusi, mis kindlasti väikeses kohas maakoolis on lihtsam, kiirem, võib-olla ka lihtsam hallata ja n-ö karjäärina ette võtta, kui näiteks suures linnakoolis,» arvas Kalm.
Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land tundis aga jätkuvalt muret selle üle, et aineõpetajakoolitusse ei ole piisavalt sisseastujaid ehk vastu võetakse tudengeid ilma konkursita.
«Eestis on hakanud tekkima trend, kus inimene töötab ühes eluvaldkonnas, ütleme, 10–15 aastat, kuid siis soovitakse elus veel midagi teha, valitakse teine valdkond ja õpitakse uut ametit. Miks mitte ei võiks see olla just õpetajaamet?» arvas Land ja lisas, et Tallinna Ülikool arendab praegu selliseid ettevalmistusprogramme, kus õpe on praktikaga tihedalt seotud ja võimaldab õpinguid kujundada rohkem individuaalsetest vajadustest lähtuvalt. «See tähendab, et õpitakse vaid seda, mis vajaka on, mitte kohustuslikku menüüd läbides.»