Intervjuus Postimehele 9. jaanuaril vastas kultuuriminister Rein Lang jaatavalt küsimusele, kas riik plaanib raamatukogude toetamise süsteemist välja astuda. Tema sõnul sotsiaalvõrgustikeks kujunenud raamatukogud ei peagi olema kultuuriministeeriumi rida, vaid omavalitsuste hallata-varustada.
2012. aastal sai Oskar Lutsu linnaraamatukogu riigilt raamatute ostuks toetust 97 438 eurot ja linnalt 77 687 eurot. 2013. aastal annab linn 91 694 eurot ja riik eeldatavasti sama palju kui eelmisel aastal.
1. Mis saab raamatukogudest, kui riik loobub neid toetamast? Kas Tartu saaks omal jõul hakkama linnaraamatukogu senisel tasemel hoidmisega?
2. Kuidas suhtute raamatute käibemaksu – kas seda peaks tõstma, hoidma või vähendama?
------------------------------------------------------
Mati Tolmoff
SA Tartu Sport haldur (Reformierakond)
1. Olen teemaga kursis, aga väga süvenenud sellesse pole. See on jällegi valikute küsimus, sest rahapuud kasvavad kahjuks kas Venemaal või muinasjuttudes, nii et raputad ja võtad.
Linnaeelarve on paigas. Et sealt midagi raamatukogu tarbeks lisaks võtta, tuleks leida mõni muu katteallikas, mujal ohverdusi teha, aga sellekski on juba järjekord. Oleme andnud väga selge lubaduse võtta aastal 2014 kavasse Anne noortekeskuse ehitamine, sest mida rohkem seda edasi lükata, seda kallimaks võib ehitus minna.
Olen ise väga suur lugeja, aga mina ei saa öelda, et võtame ära noortespordi rahastamise, et inimesed saaksid raamatukogus raamatuid lugeda. Väga raske on sellele küsimusele üheselt vastata. Isiklik seisukoht: toetada tahaks kõike kultuuri puudutavat, igale poole kirjutaksin alla, aga poliitikuna leian, et valitseva koalitsiooni seisukohad peaksid ühtima, tarvis on koos prioriteedid selgeks mõelda.
Ei opositsioon ega koalitsioon arva, et raamatuid ei peaks olema. Kui aga riigi toetus kaob ja see koormus langeb linnale, on ääretult raske.
Usun sedagi, et see ei ole Rein Langi isiklik otsus, seda on ministeeriumi targad arutanud. Kui ma oleksin opositsioonis, siis oi, kuidas ma ütleksin: kohe tuleb raha leida! Kahjuks koalitsioonil pole see nii lihtne, kõik on valikute küsimus. Kui riik on prioriteedid kindlaks määranud, ei ole õige neid pidevalt muuta, pannes linna õlule uusi kohustusi.
Pealegi tuli see teema üles, kui kinnitatud on nii riigi- kui ka omavalitsuste eelarved. Kõik teavad, mis neid ees ootab, ja kui nüüd veel kuskil kärpeid teha, siis seda ma õigeks ei pea.
Ministeerium peaks ikka otseselt välja ütlema, mis on selle põhjus, et raamatukogude toetusi tahetakse maha tõmmata. Kultuuriinimesed on sellest igatahes väga häiritud. Siis oskaksid ka kohaliku tasandi poliitikud rohkem sõna sekka öelda.
2. Noore poisina oli mul külaraamatukogus kõige paksem lugejakaart, ka kodus oli suur raamatukogu. Nüüd aga tuleb tunnistada, et raamatud on väga kallid, alla 15 euro ei saa enam lasteraamatutki.
Äkki ei peakski käibemaksu olema, siis ehk jõuaksid inimesed rohkem raamatuid osta ja raamatukogudesse pole võibolla vaja osta nii palju eksemplare. Kui küsida kelleltki kasvõi tänaval, millise raamatu ta viimati ostis, ütlevad paljud, et pole ammu raamatut ostnud. Või naeravad koguni välja, et mis see veel on, ma ei jõua süüagi osta. Olen pigem seda meelt, et põrutatagu käibemaksu otsa alkoholile ja tubakale – see oleks poliitiline otsus, mida võib kaaluda.
Tiiu Laan
Tamme gümnaasiumi õpetaja (IRL)
1. Rein Langi pakutud e-raamatud ja lugerid on küll enneaegsed, Eesti rahvas on siiski raamatute lugeja. Pigem peaks toetama seda, et raamatukogud saaksid osta rohkem raamatuid ja valik oleks laiem.
Riik ja linn peavad jätkuvalt toetama kultuuri, sealhulgas loomulikult ka raamatukogusid, et nende hooned oleksid remonditud ja korrastatud ning eelkõige raamatute fond rikkalik. Meil ilmub ju tohutult palju raamatuid, kuid väga paljud ei saa nende ostmist endale lubada. Ainuke võimalus ongi hankida raamat raamatukogust.
Raamatukogude pealt kokku hoida on väga läbimõtlematu. Lihtsalt kurb, et selline mõte on üldse tõstatatudki. Ja millise augu lappimiseks see raha üldse läheks, kas see on teada?
2. Mul pole täpseid andmeid käepärast, aga paljudes riikides on raamatute käibemaksu vähendatud või seda polegi. Niisiis peaks meilgi raamatute käibemaks samaks jääma või pigem vähenema. See on ju osa noorsoo- ja kultuuripoliitikast. Demokraatlikes riikides on normaalne, et soositakse kultuuripoliitikat, meil on aga ka teatri- ja kontserdipiletid liiga kallid.
Kui riik lükkab kõik kohustused omavalitsustele, siis milleks see riik üldse on? See on tundlik teema, mis ka mind väga muretsema paneb. Kui eelarved on pingelised, las jääb nii, nagu on – et käibemaksu me ei tõsta ja rahaeraldisi ei lõpeta, igatahes lähiajal mitte, sest olukord on niigi kriitiline ja rahvas pinges.
Ülo Siimets
ERMi haldusjuht (Rahvaliit)
1. Ma ei ole Rein Langiga isiklikult rääkinud ja see võib olla lihtsalt suuremaks puhutud mull, silmas on peetud ehk kaugemat tulevikku. Digitaalsete raamatute väljaandmine on sama kallis kui tavaliste raamatute. Ja nagu ma aru saan, on praegugi suur osa kulutusi omavalitsuste kanda.
2. Kuigi raamat on kallis osta, käivat ostmine siiski tõusujoones. Mul ei ole midagi raamatute hinna alandamise vastu, peaasi et käibemaksu ei tõsteta.
Kaido Kriisa
Ettevõtja (SDE)
1. Kui riik loobub, peaks Tartu võtma endale auasjaks, et raamatukogud jäävad alles. Linn peab leidma raha, et raamatuvarusid täiendada. Eks see ole prioriteetide küsimus, kas raamatukogusid peetakse vajalikuks. Eelarvet vaadates on kulude kokkutõmbamise kohti küll. Mõnel puhul käib arusaamatu raharaiskamine, kuigi seda kuluks pakilisematele asjadele, näiteks noortele ja haridusele – selle asemel, mida võiks teha ka kolme-nelja aasta pärast.
Edasi võiks lükata näiteks busside teavitussüsteemi, mida on aetud aastaid ja kuhu kulub ka euroraha. Minu arvates oleks tartlane nõus, kui see tuleb alles nelja aasta pärast. Samuti igasugused kaldakindlustised, ilma milleta voolab Emajõgi veel mõni aasta oma sängis edasi.
Riik püüab kulutusi kokku tõmmata, kuid ei ole näha, mille arvel omavalitsuse tulud märgatavalt suureneksid.
2. Annaks taevas, et see ei tõuseks jälle 20 protsendi peale. Aga ega käibemaksu vähendamine raamatuid suurt odavamaks tee, elu on näidanud, et käibemaksuga mängides suurt edu ei saavuta.
Noorte lugemisharjumus hakkab ära kaduma, seda tuleks takistada. Et raamatud on väga kallid, seda enam peaks just raamatukogudes olema küllaldane valik. Praegu on näiteks laste kohustuslikule kirjandusele järjekord. Kõikides kodudes neid raamatuid pole, uuemaid tuleb aga järjest juurde.
Nikolai Põdramägi
TÜ Kliinikumi arst-õppejõud (Keskerakond)
1. Kurb, kui riik ei taha oma kohustusi täita, vaid veeretab kõik omavalitsuste kaela. Meie valitsusele ongi iseloomulik rahvuskultuuri lammutamine. Justkui omakultuuri polegi vaja, kõik ostame sisse kalli raha eest.
Tartus on rahvakultuur nii õhukeseks lihvitud ja surutud kitsukesse Tiigi seltsimajja. Tartu on vist küll ainuke omavalitsus, kus pole oma kultuurimaja.
Kultuuriminister Langi hiljutine raamatute nimekiri räägib, et tegemist on väikese ajukapatsiteediga ministri arvamusega. Piltlikult öeldes: kui hakatakse raamatuid tuleriita loopima, eks siis ükskord jõua sinna ka loopijad ise. Seega ei maksa meil Langi arvamusest erutuda, tema aeg saab varsti otsa, nii nagu selle Eesti rahvakultuuri, rahva ja maavaenuliku valitsuse aeg.
Praegused Eesti omavalitsused ei suuda omal jõul ilma riigi toetuseta raamatukogusid üleval pidada, rääkimata nende arengust, töötajatele inimväärse palga võimaldamisest.
Raamat on minule riikliku tähtsusega ja aegumatu. E-raamat läheb vähemalt esialgu kindlasti kallimaks ja on ebamugav kasutada, samuti ebaturvaline. Uus peab olema vanast parem, siis võetakse see vastu. E-raamat ei tohi asendada paberraamatut. Praegu tundub, et e-raamatut surutakse jõuga läbi.
2. Sellel viletsal ajal võib ju raamatutel mingi käibemaks olla, aga kindlasti ei tohiks seda tõsta.