Tarmo Treimann kirjutab, et kui omavalitsused ei suuda kõigile soovijatele tagada kohta munitsipaallasteaias, siis tuleb leida muid võimalusi.
Tarmo Treimann: hea teema valimiste aastaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Ainsaare ja Kadri Soo tehtud uuringu «Kohalikud omavalitsused ja lastega pered» andmetel olid 2012. aasta jaanuaris kolmandikus kohalikest omavalitsustest lasteaiajärjekorrad. Eriti halb on olukord Tallinnas ja Tartus ning nende lähivaldades.
MTÜ Kodaniku Hääl saatis koos 13 teise kodanikuühendusega eelmise aasta 15. novembril avaliku pöördumise riigikogu, valitsuse, sotsiaal-, haridus- ja siseministeeriumile, maaomavalitsuste liidu, maakondlike omavalitsusliitude ja rohkem kui 50 kohaliku omavalitsuse üksuse poole, milles juhtisime tähelepanu probleemile lasteaiakohtade kättesaadavusega. Tegime ettepaneku kutsuda kokku riigi, omavalitsuste ja kodanikuühenduste ümarlaud, mis töötaks välja toimivad lahendused ja sõlmiks nende täitmiseks konkreetsed kokkulepped.
Kahjuks on kahe kuu jooksul meie pöördumisele vastanud üksnes üksikud adressaadid. Suur tänu neile, et nad kaasa mõtlesid. Rohkem tagasisidet pole me saanud.
Jätkuvalt on päevakorral kaasused, kus inimesed kaebavad kohaliku omavalitsuse kohtusse ning nõuavad omavalitsustele seadusega pandud kohustuse täitmist, mille järgi tuleb 1,5–7-aastasele lapsele tagada koht koolieelses lasteasutuses. Sellist olukorda ei saa pidada normaalseks.
Esiteks ei ole demokraatlikule riigile kohane, et kodanik peab nõudma omavalitsuselt kohustuste täitmist kohtu kaudu. Omavalitsus peaks seaduslikke kohustusi täitma iseenesest mõistetavalt. Teiseks võib kogu kohtuvaidlus võtta nii kaua aega, et kohtulahendi saabudes on laps juba kooliealine. Ka ei ole kõigil lastevanematel võimalik lubada endale aega ja raha nõudvat kohtuskäimist.
Omavalitsused viitavad, et lasteaiakohtade loomine on kulukas ja ehitamine võtab aega. See on tõsi – uued lasteaiad ei saa kerkida üleöö ning lasteaiarühmade ja seniste lasteaiahoonete ülerahvastamine ei ole arukas lahendus. Samuti on räägitud, et pikemas perspektiivis sündimus pigem väheneb ja seetõttu võivad lasteaiad tulevikus hoopis tühjaks jääda. Ka see võib osutuda osas piirkondades tõeks.
Siiski tahaks väga loota, et ka tulevikus sünnib Eestis piisavalt lapsi. Ei ole kuigi patriootlik lükata probleemile lahenduse otsimist edasi, lootes vähenevale sündimusele ning seega ka vähenevale rahvaarvule.
Kindlasti aga ei saa see olla põhjendus, miks omavalitsused oma kohustust ei täida. Lastehoiuteenuse tagamiseks on ka muid võimalusi. Omavalitsus võiks kohtade puudusel munitsipaallasteaedades lastehoiuteenuse tellida erasektorist (eralasteaedadest, päevahoiukeskustest). Samuti võiks neile, kellele kohti munitsipaallasteaias ei jagu, hüvitada lastehoiuteenuse tellimise eralasteaedadest niimoodi, et see ei oleks lapsevanemale oluliselt kulukam. Samal põhimõttel saab toetada laste hoidmist lastehoiukeskustes, päevakeskustes jne.
Ent ka lapsevanemal võiks esmaste nõudmiste täitmisel olla võimalus võtta enda juurde päevaks hoiule kolm-neli naabruskonna last. Ka seda võiks omavalitsus osaliselt hüvitada – nii saaks osa lapsevanemaid minna tööle ja teised lastega kodus olles lisa teenida.
Teiste lahenduste leidmine ei jää raha taha. Lasteaiakohtadega on kõige rohkem probleeme just jõukamates omavalitsustes. Seega on nende käsutuses ka suhteliselt suurem eelarve. Küsimus on eelkõige prioriteetides.
Lasteaiakohtade probleem ei tulnud omavalitsustele ootamatult. See on olnud aktuaalne juba kümme aastat. Samuti ei ole suuremate linnade lähistel asuvate «rõngasvaldade» elanikkonna järsk kasv saanud tulla üllatusena. Lahkelt on ju kinnitatud planeeringuid, mis on lubanud omavalitsuse territooriumile ohtralt uusi elamurajoone, ka on ise üritatud meelitada noori peresid (ehk omavalitsuse maksubaasi kasvatajaid) oma linna või valla territooriumile elama.
Sellega kaasnevaid probleeme tuleb ette näha ning ei saa kinnitada planeeringuid nii, et ehitatakse juurde üksnes eluhooneid ja kogu vajalik teenindav taristu (lasteaiad sealhulgas) jäetakse planeerimata ning ehitamata. Samasugused mured, muide, on ka Tallinna arenevates linnaosades.
Kindlasti vajavad omavalitsused nende probleemide lahendamisel ka riigi abi. Siinkohal ei pea ma silmas mitte üksnes rahalist abi, vaid ka näiteks seaduste ajakohastamist ja paindlikumaks muutmist.
Veel üks põhjus, miks riik peaks selles küsimuses võtma vastutuse ja omavalitsustele appi tõttama, on see, et inimeste koondumine suuremate keskuste ümbrusesse ning paari suurema linna lähivaldade elanike arvu hüppeline kasv on suures osas riigi tegematajätmiste tagajärg. Korraldamata regionaalpoliitika ja läbi viimata haldusreform on selle mure nimi, mis on sundinud koonduma kõiki inimesi paari olulisema linna lähedusse ning jätnud suurema osa Eestist hääbuva ääremaa staatusesse.
Me ei ole siiski maha matnud mõtet kutsuda kokku ümarlaud, kuhu kaasaksime probleemile lahendusi leidma ja olukorra parandamiseks konkreetseid kokkuleppeid sõlmima riigikogu fraktsioonide, ministeeriumite, omavalitsuste ja kodanikuühenduste esindajad. Loodan, et selline laiapõhjaline, kodanikuühenduste kokku kutsutud töörühm leiab positiivset tagasisidet ka kõigilt võimalikelt osalejatelt ning ollakse nõus kaasa lööma võimalikult kõrgel tasemel esindajatega.
Lõpetuseks tuletaksin kõigile meelde, et 2013. aasta on kohalike omavalitsuste volikogude valimise aasta. See on väga hea aeg just lasteaedade ja lastehoiu teema teravalt päevakorda võtta. Tehes oma otsust, keda valida koduvalda või -linna juhtima, uurige ka täpsemalt, milliseid lahendusi selles valdkonnas pakutakse. Nõudke oma saadikukandidaatidelt aru, kuidas nad tahavad seda kitsaskohta lahendada ning miks seda seni pole tehtud. Targa valiku saab teha üksnes teadlik ja nõudlik valija. See motiveerib ka võimulepürgijaid otsima vabanduste asemel senisest enam lahendusi.