Pole reeglit igaks elujuhtumiks

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Neil päevil jõudis avalikkuse ette video erivajadustega (lugeja võib selle sõna asendada meelepärase ebakorrektse väljendiga) õpilaste käitumisest koolitunnis. Ühe poisi salvestatud ja levitatud klipis proovis soliidses eas meesõpetaja end tulutult kehtestada väikese ilkuva noorukitepundi seas.

Igavlev noor ”isane“

Koolis töötatud kuueteistkümne aasta jooksul olen puutunud kokku verisulis kriminaalidegagi, kellele esimene karistus juba määratud. Mäletan hästi, kuidas mul tuli noore õpetajana ainsa täiskasvanuna minna telklaagrisse poistega, keda siis veel tohtis kasvatusraskustega kontingendiks nimetada.

Suurim ”raskus“ tollest korrast oli juhtum, kui näost lubivalged lapsed ruttasid minult abi otsima, sest nende närvihäiretega kaaslane ajas raevukalt kirvega taga poissi, kes oli salaja ta limonaadipudelisse pissinud.

Kriitiliste situatsioonide tagantjärele hindamine on alati pisut ähmane ja nõnda ma ei teagi, kuidas õnnestus halvimat ära hoida. Mäletan vaid, et hoidsin kinni endast palju pikema ja tugevama noormehe randmest ning tundsin jäist rahu. Pinge raugemine võttis aega.

Tõtt öelda suutsin kirvekangelase oma kättemaksuplaanist loobuma panna vaid mööndusega, et see lubadus kehtib üksnes minu vastutusaja lõpuni ja edasi tehku ta, mida hing ihkab.

Sisimas lootsin, et viis päeva metsas on piisavalt pikk aeg õiglase viha raugemiseks. Olgu öeldud, et mõrv ei saanud teoks ei varem ega hiljem ning üldiselt käitusid noored pätid laagris üpris džentelmenlikult.

Olen peale üldharidussüsteemi töötanud kutsekoolis, kus klassis istunud paarikümne noormehe hulgas leidus neidki, kellele õppeasutus oli mugavaks äraolemise kohaks eelduspärase väljalangemiseni. See oli põlvkond, kes vastas küsimusele ”Mis teist elus sedaviisi saab?“, et küll mutt raha annab. Praegu ongi Eesti maapiirkondade tüüpiline pere vanem naine töötu pojaga.

Selline igavlev noor ”isane“ alles välja kujunemata liidriga karjas on iga õpetaja proovikivi. Pedagoog peab olema otsustuskindel, kiire ja osav, et ohjad kohe enda kätte napsata.

Igapäevane proovilepanek

Miks ma seda kõike räägin? Sugugi mitte selleks, et kiidelda oma tublidusega.

Olen koolitöös jõudnud ka läbipõlemiseni ja neli aastat õpetajaametist pausi pidanud. Seega ei loo ma illusioone oma isiksuseomaduste suhtes. On selge, et möku õpetajaks ei sobi, kuid ometi pole mul põhjust ennast eriliselt vintskeks karismaatiliseks tüübiks pidada. Minutaolisi õpetajaid on Eesti koolides palju. Eelräägitu on vaid suvaline näide äärmuslikest olukordadest, mida meil lahendada tuleb.

Õnnestumise korral ei saa nendest teada keegi peale asjaosaliste, ent luhtumise puhul võib õpetaja ennast leida meedia masinavärgist, mis ta algosadeks hekseldab.

Alles seda lugu kirjutama ajendanud videot vaadates mõistsin, kuivõrd hästi on mul läinud. Loomulikult jõudsin küsimuseni: „Miks?“ Kas see on olnud õnnelik juhus või peitub põhjus muus? Ehk pole noorte totaalne hukkaminek minu kooli veel jõudnud?

Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et kasvatamatus üha süveneb. Minu hiljutised räigeimad kogemused ei erine kuigi palju paarikümne aasta tagustest. Pigem olen täheldanud positiivset muutust: õpilaste ja lapsevanemate kurikuulus ”klienditeadlikkus“ on taandumas. Võimalik, et majandusraskused on muutnud inimesi leplikumaks või on mulle lihtsalt sattunud toredad õpilased ja üldist head keskkonda loov kollektiiv.

Igatahes pole ma enam puutunud kokku suhtumisega, mis taandab õpetaja teenindajaks, selle asemel et võtta teda usaldusväärse partnerina ühiste eesmärkide saavutamisel.

Loomulikult harrastavad õpetaja proovile panemist minu õpilasedki, kuid kõik konfliktid on lahenenud nii, et koostööd saab puhtalt lehelt jätkata.

Riskides mõjuda upsakana, tunnistan, et välistan enda sattumise videos nähtud olukorda. Sellise käitumiseni ei jõuta üleöö ja kui ma ei suudaks seda ennetada, peaksin koolist lahkumist enesehinnangu küsimuseks. Häbiväärne pole mitte primitiivse karjaga võitlemisest loobuda, vaid nende tasemele madalduda.

Ideaalis muidugi suudab õpetaja tõsta olematu lastetoa ja empaatiahälbega nooruki endaga vaimsetesse kõrgustesse, kus too siis ümber kasvab, kuid tegelikkus on sootuks pragmaatilisem. Pigem on see nagu tõsielust võetud pilt, kus kauni roosa tuttmütsikesega algklassilaps hüüab üle tänava sõbrale: ”Mina olen juba viiendal level’il, aga sina mine p***i!“ Võib muiata, kuid pidevalt niisuguste asjadega kokku puutudes saab taluvuse mõõt lõpuks täis.

Haistavad ebalust õhust

Just valmisolek lahkuda situatsioonis, mis hakkab inimväärikust alandama, annabki õpetajale enesekindluse, sisemise vabaduse ja vastupidavuse jätkata. Paraku kardab aastaid ühiskonna poolt tümitatud eesti õpetaja kõike: volipiire ületada, sellepärast häbimärgistatud saada, kohta kaotada, tööturul läbilöögivõimetuks osutuda.

Ebaluse haistmine mõjub noorele halastamatule karjale kui provokatsioon ja kui siia lisada veel vanemate tegemata töö, on tulemuseks videos nähtu.

On selge, et juhtumit kajastanud uudiste kommentaariumides nõutud ihunuhtlust Eesti haridussüsteemis ei rakendata. Kahtlen, kas lõputud arutelud ja dokumentides tehtavad muudatused annavad loodetud tulemuse.

Kõik ei alga ju paberist, vaid inimesest ja inimlikkusest. Inimlikkuse all ei pea ma silmas üksnes mõistvat käehoidmist, vaid samuti õigust rääkida teisega keeles, mida too ehk ainsana mõistab.

Tahtmata mõjuda anarhistlikult või lausa vägivallale kutsuvalt, esitan paar küsimust, viidates loo alguses räägitule.

Kas kirvest relvana hoidva nooruki randme väänamine on ahistamine? Kas on pedagoogiline sõlmida kokkulepe, et minu pärast löö oma koolivend maha määramatus tulevikus, aga mitte seal, kus minu sõna maksab? Kas inimest kasvatades on tähtsam juriidiline korrektsus või hetkeolukorra hindamine ning sellele vastav käitumine, isegi kui see tähendab reeglite rikkumist?

Rohkem julgust ja selgroogu, õpetajad!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles