Tippkriminalistist sai ajaloouurija

Foto: Toomas Huik

Isegi suurriigi seatud takistused ei kalluta otsusekindlat meest valitud keeruliselt teelt kõrvale.

USA põhjapiiril asuva Minnesota osariigi ajaloomuuseumis SS-vägede kindralinspektori Johannes Soodla isiklikust arhiivist koopiaid teinud eestlanna sai turvamehelt ootamatu korralduse minna turvaruumi. Tudengineiu kott otsiti läbi, uuriti tema mobiiltelefoni ja anti mitmel muulgi moel mõista, et tema põhjalik huvi kõrge SS-ohvitseri vastu on ebaharilik.

Turvamehe psühholoogiline rünnak avaldas mõju – ehmunud neiu keeldus muuseumi naasmast ja jättis sinna maha juba varem kogutud materjalid. Soodlast raamatut kirjutav endine tipp-politseinik Rauno Võsaste tundis, et info kogumine on jälle ummikusse jooksnud.

See oli juba mitmes ootamatu tõrge Minnesotas. Esimesel korral oli Võsaste oma krediitkaardiga makstes tellinud sealt umbes kolmandiku muuseumis asuvate materjalide koopiatest ja need kingakarbisuuruses pakis kortsunud peast lõpuks kättegi saanud. Kogu arhiivi koopiaid ei luba korraga saata muuseumi sisereeglid.

Kui Võsaste soovis esimese osa kätte saades kohe ka ülejäänud materjalid ära tellida, sai ta Ameerikast vastuse, et neil pole selleks raha. «Kuidas pole raha, ma ju maksan teile selle eest,» imestas Võsaste. Ent vastus jäi eitavaks.

Mitu meest ühes nahas

Poolelioleva raamatu terviklikkuse huvides oli ülejäänud materjalide nägemine möödapääsmatu. Nii läkski Võsaste asemel «missioonile» ühe tuttava tuttav Minnesota tudengineiu. Ja naasis tühjade kätega.

Muidugi ei jäänud asi nii. Lõpuks läks Minnesotas kõik hästi. Soodla materjalid saatis Võsastele eestlannast profifotograaf, kes Minnesotast läbisõidul muuseumis dokumendid lihtsalt mobiiltelefoniga üles pildistas. Profikaamera kasutamine on muuseumi sise-eeskirjaga keelatud.

Nüüd, veebruari alguses, ilmub Võsastel Soodlast kui ühest Eesti eripalgelisema karjääriga kõrgest sõjaväelasest põhjalik raamat. Tema esimene ajalooteos puudutas Teises maailmasõjas Raudristi Rüütliristi saanud Harald Riipalu elu.

Kui Riipalu lugu on justkui jutustus sõjateest, siis raamat Soodlast rohkem uurimus. Ehkki uurimisobjektina on Soodla palju põnevam, tunnistab Võsaste. Teda sundisid Soodlast kirjutama korduvad tõdemused, et ehkki tegemist on kõrgeima aukraadiga eestlasega, kes relva-SSiga seotud, teavad isegi ajaloohuvilised Soodlast vähe.

«Tema elulugu vaadates tundub, et Soodla nahas on elanud otsekui viis-kuus täiesti erinevat isikut,» ütleb Võsaste. «Kogu tema elu käis seinast seina.»

Esmalt Esimeses maailmasõjas tollase tsaariarmee koosseisus lahingulise vapruse eest saadud Georgi rist. Seejärel osalemine ohvitserina Eesti Vabadussõjas, mis tõi talle kaks Vabadusristi. «Kuulsas Paju lahingus oli roodu juhtinud Soodlal mõnes episoodis sisuliselt ehk olulisemgi roll kui Julius Kuperjanovil,» ütleb Võsaste. 

Elutee lõpp

Vabariigi ajal soola salakaubaveo pärast sõjaväelasena isegi kohtu alla antud ja õigeks mõistetud Soodla oli läbi ja lõhki rindemees. Seda kuni Teise maailmasõjani, kui ta venelaste eest pakku minnes ümberasujana Saksamaale suundus, sakslastega naasis ning siinse politsei ja omakaitse valitsuse ülemaks sai.

Ehkki peagi sai Soodlast relva-SSi koosseisus asutatud Eesti Leegioni kindralinspektor, puutus mees reaalse rindetegevusega vähe kokku. Pigem oli ta kontoriohvitser. Eestist taandumine lõppes Soodlale Itaalias, kus temast sai Triestes tegutsenud Ülemaailmse Kirikute Nõukogu kutsekooli direktor. Elukutselt oligi Soodla tegelikult pedagoog – lõpetanud tsaariajal gümnastikaõpetajate kursused. Amet, mida ta sai paraku pidama hakata alles 54-aastasena.

Itaaliale järgnes kolimine USAsse, kust Soodla pidi olude sunnil viieks aastaks Saksamaale naasma. Selleks, et ajada korda oma ohvitseripensioni pabereid. Kui need korras, jäi üle naasta Ameerikasse abikaasa juurde, ent enne pikka reisi lõppes elupõlise sõjamehe elutee.

Põhjus, miks endine kriminaalpolitseinik sõjaväelastest juba mitmenda raamatu on kirjutanud, peitub Võsaste kodust kaasa saadud huvis ajaloo vastu. Ent samavõrd võib siit välja lugeda vajadust end uurimistööga vaimselt ergas hoida ja ajusid ragistada. 

Juhuslik niidiots

«Politseitöö pakkus mulle piisavalt võimalust end vaimselt realiseerida. Nüüd on vaja seda siis mujalt otsida,» ütleb Võsaste ja räägib, kuidas paarkümmend aastat tagasi õnnestus juhuse abil leida üles Jõgeval taksojuhti tulistanud eksvang. Et ainus tõsiseltvõetav juhtlõng oli takso ukse seest saadud kuul, mis pärines mitte väga tavapärasest täpsusrelvast, tuli politseinikel keskenduda selle otsimisele. Laekus ähmane info, et sellise relvaga harjutati laskmist ühes metsatukas.

«Me läksime täiesti ehku peale sinna kohale ja lõpuks leidsime ühest puutüvest kuuli, mis sobis taksojuhi ründamisel kasutatud relvaga. Edasi tuli selle relva kasutajani jõuda, kuna see aga oli enne tulistamist vahetanud kümmekonnal korral omanikku, oli tulistajani jõuda kaunis keeruline,» meenutab Võsaste. «Põhimõtteliselt oli üks suur juhus, et me selle kuuli sealt metsast üles leidsime.»

2009. aastal sai 18 aastat uurijatööd teinud Võsaste jaoks politseikarjäär Ida prefektuuri kriminaalpolitsei kõrgeima juhi kohal ootamatult otsa. Lahkumise põhjus oli tema endise ülemuse, prefekt Aivar Otsalti kriminaalasja järelkajana toimunud sündmustest ajendatud isiklik solvumine, mis muutis põhimõttelise õiglustundega Võsastele politseis edasi töötamise eetiliselt vastuvõetamatuks.

Nüüd eraturvavaldkonnas tegev Võsaste ütleb, et inimesena ongi ta mustvalge. Kas kõik või mitte midagi. Ja nii on ka tema raamatutega.

Mõtetes on mees juba järgmise kallal. See peaks tulema Ain Merest, Saksa okupatsiooni aegsest Eesti julgeolekuülemast, kellel õnnestus Inglismaale pääseda, siin tagaselja surma mõisteti ja KGB värbamiskatsetele justkui eitavalt vastanud olevat. «Hästi põneva elusaatusega mees,» muigab Võsaste. 

Ohtlik teema?

Kuidas peaksime nüüd, kui on valminud raamat Johannes Soodlast ja valmimas Paul Maitlast, suhtuma sel teemal tõenäoliselt järgnevasse Venemaa propagandarünnakusse?

Hanno Ojalo

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees

Ajaloo uurimisel ja sellest kirjutamisel ei tohiks olla keelatud teemasid. Hea oleks, kui vastuolulistest tegelastest kirjutataks objektiivselt, ebameeldivaid fakte või kahtlusi maha vaikimata. Seejuures ei näe ma põhjusi, miks ei võiks kirjutada näiteks Teises maailmasõjas Saksamaa poolel võidelnud eestlastest, samamoodi ka Punaarmees või Soome sõjaväes võidelnutest.

Siinkohal tulevad meelde kindralid Lembit Pärn ja Jaan Lukas ning Soome sõjaväest Karl Talpak, kelle elulood vääriks kindlasti tänapäeval raamatusse raiumist. Paraku oli Eesti ohvitseridel üsna keeruline Teise maailmasõjas «õiget poolt» valida, sest meie oma riigi juhtkond valis 1939–1940 kapituleerumise ja jättis oma kodanikud kahe totalitaarse riigi meelevalda.