Tammistu: kinnisvaramaksu kasu on illusioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni OECD soovitus maamaksu asemele kinnisvaramaks kehtestada on juba maksukogujates ja teistes autoriteetides tekitanud illusiooni võimalikust eelarve aukude täitest. Just illusiooni, kuna tegelikult tähendaks see suure tõenäosusega täiendavat müügisurvet kinnisvraturule ja selle ilmselt täielikku kokkulangemist. Kui nüüd liita sellele lisanduv administratiivne koormus st ametnike arvu kasv (vaja on ju neid tuhandeid kinnistuid hinnata ja ümberhinnata), siis tegemist oleks tõeliselt tagurpidi käiguga võrreldes soovituga, kirjutab Peeter Tammistu.
Naljakas lugu nende kasulike nõuannetega nagu kasulike roogadegagi, alati ei saa arugi, kuidas sellele läheneda. Lugesin OECD nõuandeid ja esmapilgul tundusid need igati jumekad, aga mõtlema hakates tuli mitmelgi puhul meelde hoopis M. Šolohhovi «Ülesküntud uudismaa». Seal oli üks endine kulak, nüüdne kolhoosi majandusjuhataja ja muidugi kontrate käsilane, ka kohal kasulike soovitustega. Hügieeni ja eesrindlikku loomapidamist juurutades lükkas laudast sõnniku ja põhud välja ning puistas talvel betooni üle puhta märja liivaga. Eks ta ole, igati jumekas algatus, aga hommikuks olid 23 härga põranda külge külmanud, neli murdsid sabad. Vot selline lugu võib juhtuda, kui enne ei mõelda tagajärgedele.
Eriti ohtlik on, kui turul, mis betooni külge kinni külmunud, piitsa antakse. Samuti tundub esmapilgul jumekas liivapuistamine kinnisvaramaksu kehtestamine, mis tsiteerides autoriteete on kindlasti teema ja see annab täiendavat ressurssi ka kohalikule omavalitsusele või et see aitaks suurendada laekumisi riigieelarvesse. Kui me nüüd kujutame ette kinnisvaraturgu, keskmist kinnisvara ja kinnisvaraomanikku, mida me pügada kavatseme, siis prognoosin üpris kesist saaki.
Esiteks, milline see kinnisvara on? Kas maksustamisel peame silmas neid tuhatkonda viimasel aastakümnel kerkinud villat ja kesklinnade kvaliteetkorterit või kümneid tuhandeid mägede magalat või nõukaaegseid individuaalelamut. Seega pole nagu mõtet pügamiseks kääre välja võttagi. Aga oletame, et me maksustame omandi vastavalt «turuväärtusele». Seda tänapäevase kinnisvaraturu madalseisus? Aga müük on ju peaaegu hangunud ehk suuremal osal kinnisvarast polegi turuväärtust. Kui hakkame määrama tuhandete ja tuhandete kinnistute turuväärtust, siis tõstab see hüppeliselt administratiivset koormust ehk ametnike arvu, keegi peab ju need väärtused välja arvestama ja et see mehhanismina efektiivne oleks, ka iga muutuse puhul turul ka ümber hindama. Ja see ei ole ainult Tallinna kesklinn vaid ka Alutaguse metsatalu ja sooveere heinamaa.
Hea küll kui turuväärtuse järgi ei saa, aga maksustama peab, võiks ju katsetada maksustada mingi teise väärtuse järgi nagu näiteks kindlustus või taastamisväärtuse järgi. Jälle « tore ja jumekas» mõte, ainult ühe väikese veaga - koduomanikud jäävad kodudest ilma. Peame endale aru andma, et enamik meie kinnisvara omanikke kannab juba praegu ebaproportsionaalselt rasket koormist, pealegi ainukene ühiskonnagrupp, kes maksab mitte millegi eest ehk juba väljaostetud omandi eest. Jumekal mõttel on veel üks iluviga, kinnisvaraturu olukord, aga laiemalt üldine majandusolukord. Paljud inimesed hoiavad vaevaga nina veepinnal ja selle hapra tasakaalu olemise ja mitteolemise vahel võib rikkuda just läbimõtlematu süsteemimuutus. Seega võime saada endiste peaaegu edukate, kuid veel lootusrikaste ja koduomanike asemele: edutud, lootusetud ja kodutud.
Kui lähtuda mitte ümberjagamise ihast vaid ideest, et see annab täiendava ressursi kohalikele omavalitsustele, siis tähendab see maksutõusu. Kui praegu suudetakse vaevaliselt maksta räigelt tõusnud maamakse, siis kinnisvaramaks muudaks arvestatavale hulgale omanikele (nii kodu, kui suvilaköksi omanikele) kinnisvara omamise võimatuks. Järelikult suureneb surve hangunud kinnisvaraturule veelgi ning turuväärtus langeb koos turu ja väärtusega.
Seega kinnisVARAmaksu võib kinnitada siis, kui tekib ka VARA. Meie ühiskonnas pole lihtsalt paarikümne aastaga tekkinud varusid ehk vara, on vaid hädapärased vahendid. Sellises olukorras on lubamatu destabiliseerida niigi raskes seisus olevat turgu ja tekitada võimalikku sotsiaalset kaost.
Õige on see, et peame vähendama ebavajalikke kulutusi kõigil tasanditel ja kõigis sfäärides ja leidma vahendeid ning ideid majanduse restruktureerimiseks, aga seda ei saa teha stiilis pügatud lammas tuleb ka nülgida. Antud juhul on meil toimiv pügamismehhanism olemas maamaksu näol ja siinkohal paneksin käärid kõrvale oma aega ootama, me ei tohi koomas turgudel viimastki hapnikuvoolikut kinni vajutada. Loodetavasti tuleb tegusid tehes meelde ka OECD kõrgametniku soovitus - tark ei torma.