Näituse kontseptuaalne kese on tilluke 0,06-karaadine teemant prožektori valguskiires. Teemant on nii tihe materjal, et aeglustab valguskiirust poole võrra. Olgugi et palja silmaga seda aeglustunud liikumist ei näe, tekib päris vägev elamus teadmisest, et valguslaik, mille seinal tuvastame, ilmub poole aeglasemalt kui tavalised valguslaigud; aga ka nördimus, et kui ei teaks, ei paneks tähele, jääks kõigest ilma. Nördimuse ärahoidmiseks on kunstnik näituseruumi kõik aspektid selgelt kaardistanud, millest paistab, et maast laeni akendest galeriiseina vaade lumisele männikule ja spordiväljakule moodustavad näituse visuaalse ja vaimse raami.
Tagumises saalis on võetud galerii topeltakendelt kaks klaasi ära ja tõstetud eraldi vaatlemiseks. Klaasid toetuvad spetsiaalselt tinutatud natuke ogaratele raamidele, mis rõhutavad aknaklaaside funktsiooni muutmist vahendist objektiks. Akende installatsiooni vastas on põrandal kaks pisikest kasti koolist leitud peeglitest, mille klaasid vaatavad vaid sissepoole ja peegeldavad isekeskis lõpmatust. Seda peegeldust ei näe, nagu me silm ei erista ka valguse poole aeglasemat liikumist läbi teemandi. Samas teame, et kasti sees peegeldub potentsiaalselt lõpmatus, kui valgusküsimus kõrvale jätta. Lisaks on välja pandud veel üks kõlarikast, millest kostab galerii põrandasse tsementi valatud mikrofoni helisid. Kui sellest mikrofonist üldse midagi kuuldub, siis maja enda kohinaid.
