N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ühte liidab vaid sund

Tuuli Koch
, reporter
Ühte liidab vaid sund
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Toomas Huik

Viimase kolme aasta jooksul on valdade-linnade ühinemis­ettepanekuid tehtud Eestis ligi 30 korral, vaid üksikud neist on osutunud edukaks.

Vankumatu vastasseis valdade-linnade ühinemisele on hakanud küll murenema, kuid viimaste aastate ebaõnnestunud ühinemiskatsed ei ennusta siiski sügiseste valimiste järel uute omavalitsusüksuste tekkimist ja riigil tuleb kasutada sundliitmist.

Ühinemiste üldine loogika ütleb, et ühinemised viiakse läbi koos kohalike omavalitsuste valimistega, mitte vahepealsel ajal. Siiani on kõik ühinemised käinud koos kohalike valimistega, viimati siis 2009. aastal, mil toimus vaid üks ühinemine. Aastatel 1996–2009 oli kokku 51 valla-linna ühinemist, mille käigus moodustus 22 uut kohaliku omavalitsuse üksust.

Paari aasta eest tegi Tootsi vald ettepaneku liitumiseks Vändra vallale ja Vändra alevile. Vändra alev oli nõus, kuid vald mitte ning seetõttu jäi asi toona katki. Vändra alevivanem Toomas Sonts tunnistab nüüd, et aastate eest püüdsid nad veelgi suuremat suutäit: Järvakandi, Kaisma, Vändra ja Tootsi liitumist.

Igaüks tahab omaette olla

See mõte ei läinud läbi, sest Järvakandil ei olnud ühist piiri Kaismaga, kuna vahele jäid paar Kehtna valla küla, mis küll kunagi ajalooliselt kuulusid Järvakandile, kuid riik ei julgenud luua pretsedenti ning suurem valdade ühinemine jäi ära.

«Keeruline on! Igaühel on oma arvamus ja eks Eesti inimene on ka, nagu ta on...» naerab Sonts ja lisab, et valdade ühinemine on igal juhul õige. «Kui riik midagi välja ei mõtle, jõudu ei kasuta, siis 2017. aastal peame selle sammu vallaga astuma, midagi muud ei jää üle. Täna oleme veel mõlemad vee peal, aga vaadates, kuidas tänu tasuta transpordile end rõõmsalt Tallinna kirja pannakse, siis on ikka nukker pilt.»

Jaanuaris kaotas Vändra alev sel moel üheksa tulumaksjat. «Rahvastik kaob lihtsalt käest ära!» ütleb 2400 elanikuga alevi juht. «Täna oleme elujõulised, gümnaasiumis on 350 õpilast, kuid see arv järjest väheneb. Ühinemine tulevikus on vajadus, paratamatus.»

Sellest paratamatusest aru saamine, kuid oma võitluses üksi jäämine sundis näiteks läinud aasta lõpus ametist loobuma Pöide vallavolikogu esimehe Koit Kelderi. Ta oli veendunud, et Saaremaa idaosa väikevallad ei saa enam üksi edasi toimida, kuid tema algatatud koostöö­plaanid ei leidnud ei Saaremaa omavalitsuste liidu ega ka teiste valdade toetust.

Paratamatus sunnib liituma

Noarootsi vallavolikogu esimees Rein Vatku tõdeb, et kui veel paari aasta eest ei soovinud inimesed nii Läänemaal kui ka mujal Eestis ühinemistest mitte midagi kuulda, siis nüüd on paratamatusega suuresti lepitud. Ta möönab siiski, et üksmeelt Noarootsi volikogus Läänemaa valdadega – Risti, Oru, Nõva, Taebla – liitumiseks pole, kuid see oleks igati mõistlik. Vatku on ettevõtja ja seetõttu näeb enese sõnul pilti veidi laiemalt, oskab raha lugeda ja ette näha. «Ühinemise vastased argumendid lähtuvad aga emotsioonidest ja väga suur roll on ka ametnike töökohakaotusel,» tunnistab Vatku.

Viimaste aastate rahvastiku vähenemise ja elanikkonna vananemise mõju valdade eelarvetele on negatiivne: sotsiaalkulud suurenevad, kuid tulumaksjate arv aina väheneb. Selge ja lihtne põhjus, miks otsida abi ühinemistest. Noarootsi koolis käis viie aasta eest 102 õpilast, praegu on õpilasi vaid 66. Elanikkonna vanuseline muutumine ja tulumaksu laekumise vähenemine olidki põhjused, miks otsustas Noarootsi valla volikogu siiski osaleda Läänemaa valdade ühinemisläbirääkimistel.

Regionaalminister Siim Kiisler tõdeb, et inimeste hoiakud ja arusaamad on võrreldes 2009. aastaga oluliselt muutunud. Pooled Eesti omavalitsused on väiksemad kui 1800 inimest, omavalitsuste piirid on üldjuhul 10 x 20 kilomeetrit ehk inimesi on vähe ja maa on väike. «Kui omavalitsused tahavad inimeste vajadustega kaasas käia, siis nad ei saa teha seda nii väikestes piirides,» ütleb Kiisler.  

Riigikogus on arutlusel praegu vabatahtliku ühinemise soodustamise eelnõu. Sellega tõstetakse ühinemistoetust ning tulevad ka selgemad tagatised nende omavalitsuste juhtidele, kes ühinemisi ellu viivad. «Kokkulepetele on väga raske jõuda ja pean ikkagi jätkuvalt vajalikuks, et tuleb rakendada ka riigi sundi,» on Kiisler veendunud.

Kiisleri pakutud variantidest eelistavad vallajuhid ülekaalukalt n-ö tõmbekeskuste varianti. «Hea lahendus oleks see, et valitakse tõmbekeskused ja antakse üleminekuperiood, mille jooksul omavalitsused peavad ise ütlema, millise tõmbekeskusega nad soovivad ühineda,» selgitab minister. Ta loodab, et riigikogu langetab otsuse ühinemismehhanismi osas sel aastal ning enne sügisesi kohalikke valimisi on selge, mis hakkab juhtuma 2017. aastal. «Vahe 2009. aasta valimistega on praegu selles, et tänased meeleolud on väga mõistlikud, saadakse aru, et liitumine on paratamatus,» leiab Kiisler.

Märksõnad
Tagasi üles