Neli Treffneri gümnaasiumi tüdrukut on sügisest saadik kogunud ajalehepaberit ja pappi, et sellest punuda kaste, mis ei jää välimuselt ega ka tugevuselt kuigivõrd alla vitstest tehtutele.
Paberkorvid teenivad rohelist eesmärki
20. veebruar 2013, 11:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kelly Kütt, Helene Kohv, Grete Helena Roose ja Teisi Timma leidsid oma õpilasfirma G4B ehk Looduskastid toote idee internetist. Seal oli üksikasjalik õpetus, kuidas teha taaskasutatud materjalist ehk ajaleheribadest tugev ja vitspunutise sarnane karp.
Punumistöö ei ole lihtne. Kõigepealt tuleb teha kümneid ja kümneid paberirulle, tüütu töö, mis võtabki kõige rohkem aega. Sellele järgneb mõnusam osa, karbi punumine, kuid sedagi peab üsna palju harjutama, enne kui tulemus väga ilus jääb.
Grete Helena Roose rääkis muiates, et kuigi praeguseks on kõik selle töö selgeks saanud, juhtub vahel ikka, et mõned korvid on vähemalt tegijate silmis ilusamad kui teised.
Näiteks prügikorvi punumine võtab aega neli-viis tundi, väiksemad dekoratiivkorvikesed valmivad muidugi tunduvalt kiiremini.
Kuigi idee leiti internetist, on tüdrukud teinud tootearendust ning valikut laiendanud. Neilt saab osta nii prügi- kui ka pesukorve, aga ka väiksemaid karbikesi-korvikesi. Kui parajasti soovile vastavat eset valmis ei ole, siis saab seda tellida. Neiud on praeguseks pununud umbes 80 korvi.
Helene Kohvi sõnul on nende firmale kõige olulisem ikkagi ökoloogiline külg. Neiud kasutavad ära vana ajalehepaberit, ka koolis on neil kogumiskast. Pappi saavad nad näiteks kauplustes üle jäävatest vanadest kastidest.
Poest ostetakse vaid paberiliimi ja värvi, millega kastidele viimane lihv anda ning need üsna veekindlaks muuta. Kohvi sõnul on neilt küll ära ostetud ka värvimata tooteid ning avaldatud arvamust, et osa võikski oma loomulikku värvi jääda.
Praegu ongi mõte, et tugevuse lisamiseks võiks ehk mõned korvid ainult üle lakkida.
Tüdrukud on päris kindlad, et koos kooliaastaga lõpeb ka nende õpilasfirma tegevus või vähemalt nemad ise enam kaste edasi ei punu. Kooli kõrvalt on see tegevus liiga aeganõudev ning nad on saanud üsna karmi kooli, kui raske on oma käsitööd Eestis müüa.
Kohv rääkis, et kõige rohkem tunnevad kastide vastu huvi ikka need, kes ise ka midagi nokitsevad, ning nad mitte ei osta karpe, vaid tahavad ise nendesarnast järele teha.
Kui keegi tõesti sellist kasti vajab, siis läheb ta üldjuhul suurde ketipoodi ja ostab sealt midagi Hiinas või Indoneesias tehtut, selle asemel et internetist otsima hakata. Suured ketipoed aga väikse õpilasfirma toodangut müüki ei võta.
Praegu otsivadki tüdrukud teisi variante, väikseid poode, kes ehk tahaksid ökokaste ja -anumaid müüa.