Vihkan teid kõiki!» lajatab teismeline tagantkätt oma toa ukse kinni nii, et kogu maja rappub. Vanemad on šokis: mis küll on nende muidu nii tubli tütrekesega juhtunud?
Murdeiga pole vaja murda
21. veebruar 2013, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult ei toimu murdeeas lapsega midagi hirmsat – ta lihtsalt valmistub jõudma täiskasvanute maailma, teavad psühholoogid. Mõne minuti pärast on torm vaibunud ja neiu tuleb elutuppa, nagu poleks midagi juhtunud.
Või teine näide. 12-aastane sukeldub täielikult oma suhtluskanalitesse, istub õhtud läbi, kõrvaklapid peas, suhtleb telefonis ja arvutis vahetpidamata sõpradega, ignoreerides vanemaid.
Lisaks pole neiu absoluutselt enam kooliasjadest huvitatud, ütleb, et tal pole matemaatikat vaja ja ei õpi seda. Halvad hinded teda ei morjenda, ehkki varem õppis hästi. Kui koolist tuleb selle kohta mingi teade, teeb näo, et tema ei tea midagi. Kipub ka valetama ja probleeme eitama.
Sageli kurdetakse, et murdeealised on tujukad, peavad end maailma nabaks, on trotsi täis, solvuvad iga asja peale, hauguvad vastu, nõuavad vabadust ja õiglust, vaidlevad, ei tunnista täiskasvanu autoriteeti ning on ebaviisakad.
Koostöö, mitte sõda
Saaremaa ühisgümnaasiumi psühholoog Mia Rand teab, et murdeiga ei kulge lastel ühtemoodi ega alga ühes kindlas vanuses. Ealine kõikumine võib olla kolm-neli aastat, mis tähendab, et argument «vanem laps oli selles vanuses küll teistsugune» ei loe midagi. Tavapäraselt jõuavad tüdrukud puberteediikka paar aastat varem kui poisid.
Paljudes peredes möödub lapse murdeiga suhteliselt rahulikult. Vanemad täheldavad küll meeleolude kõikumist ja suurenenud vabadusepüüdu, kuid mõistvas õhkkonnas tullakse sellega toime.
Kuid on ka teismelisi, kes panevad proovile kogu pere närvid. See sõltub väga paljudest teguritest, näiteks lapse temperament, varasemad kogemused ning peresisesed suhted.
«Peame meeles pidama, et murdeealine on oma sisemuses üsna suures segaduses,» selgitab Rand. «Sõjaka ja trotsliku olekuga varjab ta oma ebakindlust ja haavatavust. Ta üritab olla nagu täiskasvanu, kuid ei tule sellega veel toime, abi küsida aga ei söanda.»
Loomulikult on kergem lapsel, kellel on olemas usalduslikud suhted oma vanematega. «Käskude ja keeldude abil kasvatamine, mis varem võis mingil määral toimida, osutub mõttetuks, sest laps lihtsalt eirab neid,» kirjeldab psühholoog.
«Karistused peletavad teda veelgi enam eemale. Autoriteediks muutuvad eelkõige sõbrad ja nende arvustamist vanematele ei andestata.» Murdeealine külvab rahutust ja pinget kõigile enda ümber ja kannatab ise täpselt samamoodi kui vanemad.
Rand lisab, et kui vanem valmistub lapse murdeeaks teadlikult, võtab endale aega olla toeks ja teejuhiks, mitte käskude-keeldude abil laps kiiresti «ära kasvatada», ei pruugi puberteediiga kujuneda koduseks vägikaikaveoks või võimuvõitluseks, vaid põnevaks koostöökogemuseks mõlemale poolele.
Koolis on koos suur hulk teismelisi oma rahutuse, piiride katsetamise ja mässumeelsusega. Rand teab, et kaaslaste tähelepanu ja heakskiidu nimel võivad ka üldiselt mõistlikud noored hakata käituma kummaliselt. Kui sellele lisada nõrk kriitikataluvus ja kõrgenenud tundlikkus, on selge, et konfliktid õpetajaga on kerged tulema.
Hea, kui probleemi ilmnemisel saab rääkida noorega omavahel, mitte klassi ees – sel juhul ei pea teismeline nägema vaeva kaaslastele mulje jätmisega.
Neljasilmavestluses saab õpetaja ilma halvustamiseta välja öelda, missugune käitumine ja mis põhjusel teda häirib ning missugust koostööd ta ootab, aga ka seda, missuguseid tugevaid külgi ta noore inimese juures näeb.
Kui teismelisega ühele lainele jõuda, võib ta ka ise välja pakkuda täiesti toimivaid lahendusi. «Rahulikus õhkkonnas sõlmitud kokkulepped töötavad paremini kui korduvad keelamised ja käskimised klassi ees,» lausub koolipsühholoog.
«Järgmine oluline märksõna on kindlasti järjekindlus – kui oodata muutust, peab varuma kannatust. Kasvatuses tehakse nii koolis kui ka kodus sageli õigeid asju, kuid liiga lühikest aega.» Ka huumorimeel ei tohiks teismelistega suheldes meist kedagi maha jätta.
Küsitluste järgi on pooled Eesti keskkoolitüdrukutest alakaalulised. Oma kaaluga on rahul vaid 31 protsenti tüdrukutest, kaalust soovib alla võtta 35 protsenti alakaalulistest ning koguni 82 protsenti normaalkaalulistest tüdrukutest.
Häire algab tavaliselt 14–18-aastaselt ja sageli nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust – modellid, baleriinid, iluuisutajad, võimlejad ... Samas on teravdatud tähelepanu oma välimusele selles eas iseloomulik nii poistele kui tüdrukutele ja sellega tuleb arvestada.
Tartu Ülikooli psühholoogiadoktori Kirsti Akkermanni sõnul on söömishäirete keskmeks kehakuju ja -kaalu ülemäärane väärtustamine, hirm kaalutõusu ees ja sellest tulenevad äärmuslikud katsed kaalutõusu piirata. See võib hakata takistama inimese igapäevast psühhosotsiaalset funktsioneerimist ja põhjustada talle nii tõsiseid terviseprobleeme kui ka psüühilisi kannatusi.
Noored elavad äärmustes
Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuring, mille tulemusi Akkermann oma doktoritöös kajastas, annab esmakordselt aimu söömishäirete sagedusest. Selgus, et Eestis on 7,7 protsendil naistest söömishäire – kas anoreksia, buliimia, ülesöömishäire või täpsustamata söömishäire.
Mõnedel andmetel on kuni 75 protsendil söömishäiretega inimestel ärevushäire, pooltel depressioon, mis võib äärmuslikel juhtudel viia enesetapumõteteni.
Diana Kõmmus tõi oma Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas kaitstud bakalaureusetöös välja, et uuringute kohaselt soovib 50–70 protsenti teismelistest poistest muuta oma keha suurust või vormi.
Saavutamaks täiuslikku maskuliinset keha, tegelevad noored poisid sageli liigse jõutreeninguga ning tarvitavad proteiinijooke. Paljuski on siin süüdi meedia ja reklaam, mis loovad ahvatleva kuvandi ideaalse kehaga meestest ja naistest.
Kõiki neid negatiivseid ilminguid saab ära hoida või vähemalt pehmendada, kui vanemad hoiavad end oma teismeliste laste tegevustega kursis ja annavad neile oma kogemustele tuginedes mõistlikku nõu. Vajadusel tuleb pöörduda spetsialisti poole.