Sauteriga on imelik lugu. Tema kirjutamiskreedo tundub mulle väga võõras, kohati vaat et vastuvõetamatugi. Kirjutada lugusid nii, justkui poleks elu ja kirjapandu vahel enam mingit filtrit, kõik, mis päriselt juhtub, vajub otse ja ilustamata paberile. Isegi nimesid ei viitsi Sauter enam vahetada. Kuulun nendegi hulka, kellele tundub pisut tüütu see intiimelu detailne ja lõpmatu ülekirjutamine, keppide kaskaad. Ometi meeldis «Ära jäta mind rahule» mulle väga. Olles Sauteri loomingut pidevalt lugenud, tundub isegi, et tegu on ehk Sauteri parima teosega.
Hakake elama!
Kindlasti on inimesi, kes ei tahaks või suudaks elada niivõrd aeglast ja majanduslikult kitsast elu, nagu Sauter oma teostes kirjeldab. «Ära jäta mind rahule» moodustab loogilise paari raamatuga «Märkmeid vaeste kirjanike majast» – mõlemad kõnelevad samadest aegadest, inimestest, kohtadest ja sündmustest, millest kõige pöördelisem oli Sauteri poja Kustase ootamatu surm Koidu tänava kirjanike majas. Ka sellest räägib Sauter otsekoheselt, jättes mulje, et ta ei lisa ega peida midagi. Lisaks sellele käsitleb «Ära jäta mind rahule» Peetri läbikäimist kahe naisega – Lauraga, kes ei ela Koidus, aga kellega on Sauteril suhe, ning Jessicaga, kes elab Koidus, aga kellega Sauteril suhet ei ole. Nõnda ühemõtteline omaeluloolisus ja avameelsus võib esmapilgul ehmatada.