Tartu Ülikooli avatud ülikooli magistrant, oma raha eest õppiv üliõpilane Gaily Kuusik imestab, miks Eesti riik võtab tasuta kõrgharidusega ära inimestelt võimaluse oma raha eest end töö kõrvalt harida.
Gaily Kuusik: tasuta kõrgharidusest roosade prillideta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2013. aasta sügisest ootab kõiki õppima asudes tasuta kõrgharidus. Tasuta kõrgharidusega kaasneb ka see, et avalik-õiguslikud ülikoolid ning rakenduskõrgkoolid tasulist õpet ehk avatud ülikooli või nn tsükliõpet enam pakkuda ei saa.
Riigilt kostuv jutt tasuta kõrgharidusest paneb arvama, justkui oleks see midagi väga head ja õilist ning päästerõngas vähekindlustatud peredele.
Teisalt, ülikoolide suust kõlab justkui ainult nurinat ja virinat, et raha jääb väheseks ja enam ei teagi, kes ja kuidas üldse õpetada saab. Aga kogu sellel lool on ka kolmas osapool – üliõpilased.
Olen veidi isegi jahmunud, et üliõpilasesindustest plaanitavate muudatuste kohta ühtki tõsiseltvõetavat arvamust pole kuulda/lugeda olnud, ometi peaks neidki Eestis olema üksjagu. Aga olgu, järgnevalt minu nägemus.
Minu võimalused
Olgu taustaks märgitud, et oma esimese hariduse sain ma väikeses maakoolis Ida-Virumaal ning pole kunagi õppinud üheski eliitkoolis. Seejärel lõpetasin sisekaitseakadeemia, riigieelarvevälise tudengina kaitsesin magistrikraadi Tallinna Ülikoolis ning täna olen jõudnud Tartu Ülikooli bakalaureuseõppest magistriõppesse – ja sedagi töö kõrvalt ja tasulises õppes, enda teenitud raha eest. Uues olukorras ma end tasu eest erialaselt Eestis täiendada ei saaks.
Riigi tänase kava kohaselt on sügisest kõrgharidus avalik-õiguslikes ülikoolides ning rakenduskõrgkoolides tasuta, mis peaks justkui andma võimaluse kõigile hea hariduse omandamiseks. Kuid kas ikka kõigile? Tasuta kohti ülikoolides ei saa kunagi olema nii palju kui on soovijaid – seega, keegi peab välja jääma. Täna on nendel tudengitel vähemalt võimalus tasulises õppes soovitud eriala omandada. Tulevikus enam mitte. Kas nad on seetõttu teistest halvemad? Või on nendele raha eest õpetatav kuidagi kehvem? Ilmselt mõni professor mõnest ülikoolist oskaks sellele ehk paremini vastata.
Elukestva õppe lõpp
Lisaks neile, kes tasuta ülikooli sisse ei saa, on ka teine rühm isikuid, kes tasulist kõrgharidust eelistavad. Need on elukestvas õppes osalejad – jah, näiteks need, kes igapäevaselt esmaspäevast reedeni kaheksast viieni tööl käivad ja peavad vajalikuks end siiski töö kõrvalt veel harida. On valitsus ka nende inimeste peale mõelnud? Ilmselgelt mitte ja see ajabki mind eriti marru.
Kui ma täna saan veel rahulikult tööl käia, et peret ülal pidada, ning suudan leida aja ja võimaluse koolis käimiseks, siis sügisest seda võimalust lihtsalt enam ei ole. Variant on kas tööl käia ja peret toita või olla tudeng. Kahte korraga tänaste sotsiaaltoetuste juures küll ei saa.
Aga mina tahan õppida ja tahan samal ajal ka oma erialast tööd teha – miks te mult sellise võimaluse võtate? Mida ma teile halba teinud olen? Olen riigile makse maksnud, mis on ilmselgelt vale valik. Tundub, et pigem eelistab riik mittetöötavaid tudengeid, kellele sotsiaaltoetusi maksta. Ei hakka parem rääkimagi sellest, et täna ei saa tuludeklaratsioonis koolituskuludena tulust maha arvata tavaülikooli ühe õppeaasta õppemaksugi.
Olgu, on ju olemas ka eraülikoolid, kus õppida. Korraks isegi tekkis uitmõte, et äkki kogu see kõrgharidusreform ongi eraülikoolide eduka lobitöö tulemus? Meenutagem aga, palju neid siis tänaseks Eestis järgi jäänud on? Ühe hoobiga meenub mulle vaid kaks, kes veel tegutsevad. Ehk on mõni nurgatagune veel. Kõik teised eraülikoolid ja –kõrgkoolid on tänaseks avalik-õiguslike ülikoolide poolt alla neelatud. Nii et valikut tegelikult ju ei olegi ja seega pole ka alternatiivi. Või siiski…
Quo vadis, Eesti talent?
Alati saab minna ka välismaale. Väidetavalt pidid Eesti inimesed maailmas päris konkurentsivõimelised olema. Kui midagi ei muutu, tuleb tulevikus minna omal nahal proovima. Samal ajal president kutsub talente koju..
Ja poliitikud räägivad paindlikust tööturust ja töötajate ümberõppest ja elukestva õppe populariseerimisest. Samal ajal võetakse Euroopas vastu kõikvõimalikke strateegiaid, mille peamine eemärk on suurendada Euroopa konkurentsivõimet läbi inimeste suurema harimise. Milleks kõik see, kui võetakse võimalus töötaval inimesel oma raha eest omal soovil õppida? Loodan, et uue süsteemi loojatel on rohkem vastuseid kui minul küsimusi.
Ja ikkagi, mul ei ole midagi tasuta kõrghariduse vastu, aga mul on palju selle vastu, et ma enam oma raha eest Eestis õppida ei saa.