Lavastamine NAGU lõppematu meditatsiooniharjutus

Mait Joorits. Foto: Heigo Teder

Kui Mait Joorits juhatas tunaeelmisel reedel sisse “Suve ja suitsu” filmiõhtu, sõidelnud tuntud filmi- ja teatrikunstnik Toomas Hõrak, et too poiss ei oska üldse korralikku eesti keelt. Joorits aga ei tahagi suusõnal kirjakeelselt väljenduda, usub ka noh-ides ja nagu-des olevat omapära.

Su eelmistes töödes on olnud esil mingi idamaade teema. Ja Eesti teema ja nende põimumised. Nüüd teed korraga Ameerika lugu.

Williamsiga on lihtsalt see, et vist juba kooliteatrist lugesin ja vaatasin katkeid ja hakkas kuidagi meeldima. Lugesin näitemängud läbi ja midagi nagu meeldis hästi kohe. Mingisugune õrnus ja haprus. Inimesed on kuidagi katki ja samas on selles katkiolekus midagi hästi ilusat.

“Suve ja suitsu” ma nägin siis, kui meil olid lavaka ajal inglased külas. Meil on vahetusprogramm: meie lähme Londonisse, Londonist tulevad asemele kaheks-kolmeks kuuks inglased. Iga kord nad on jube tüütud ja kärarikkad ja siis see asi tipnes sellega, et nad tegid “Suve ja suitsu” katkeid ja pärast seda nad olid jällegi hästi sümpaatsed. Siis see jäi kuidagi kummitama. Seal on peategelane Alma Winemiller, need tüdrukud mängisid teda hästi vahvalt. Kui on habras naisekuju ja inglise keeles räägib ka, siis kohe on hästi mõjus.

Pärast kooli lõppu otsisin igasugu näitemänge. Siis tuli “Suvi ja suits” uuesti meelde ja lugesin seda. Mõtlesin, et mul on vaja võtta üks materjal ja hakata seda tegema, mingile ABC-le pihta saada – kuidas käib ühe näitemängu lahtivõtmine, tegelaste analüüs, nende tahtmiste, toimetamiste, kogu selle maailma niidistiku loomine.

Pakkusin välja loomenõukogule, sest olin ise loomenõukogu liige. Läks kuidagi hästi libedalt. “Joorits tahab teha, jah? No selge, tee siis ära! Tagumine aeg!” Ei olnud mingit probleemi. Kartsin, et natuke liiga libedalt läks see kõik. Sain need näitlejad, keda ma tahtsin. Ja kunstnikud, keda ma tahtsin. Üldse on kuidagi väga hästi kõik.

On see raske koorem, kui niimoodi hoitakse?

Ei, ma olen sellega harjunud. Kooli ajal hoiti mind ka kogu aeg. Mul oli selline tunne, nagu seal Genialistide loos on: “nõnda kena naeratusega poiss ei saa ju olla läbinisti loll”. Ikka natuke selline petmise tunne on aeg-ajalt.

Praegu ka veel?

Ma olen selle peale mõelnud, ma tahaks, et oskaks paremini ära petta. Neil hetkedel, kui lavastaja ka ei tea, mida teha. Seda ma ei ole veel õppinud, kuidas teha nägu, kuidas näitlejad ära petta. Ja siis teisalt, kui sa ei oska, siis pead seda öelda julgema.

See on päris raju kogemus selles mõttes, et tegelikult on kõik jumalast hästi: kõik näitlejad on hästi hoidvad ja armastavad, mingi hästi hea fluidum on trupiga, eriti Kristo ja Nataliga. Me oleme hästi palju kolmekesi koos olnud. Saabki teha teatrit nii, nagu ma lootsin: täieliku usalduse ja hoidmise õhustikus. Ma ise tunnen ennast nii abituna, et ma ei ole võimeline neli tundi järjest ideid pritsima. Aeg-ajalt väsin ikka väga ära. On olnud proove, kus ma proovi lõpuks värisen üle kere. Ometi olen ainult neli tundi istunud. Need on psühhofüüsiliselt täiesti uued kogemused – käin mingites kohtades ära, kus varem pole käinud.

Inimese teadvus on nii vaene mootor, et päris kindlasti pole ta loodud millekski selliseks nagu ühe teatrietenduse lavastamine. Sa pead tegelema 17 asjaga korraga. Protsessor põleb läbi. Sa pead õppima hästi kiiresti ära selle, et sa keskendud ainult ühele asjale. Lõppematu meditatsiooniharjutus on see lavastamine. Kui vahepeal kokku kukud, siis korjad end järgmiseks prooviks kokku ja oled tugevam. Siis see jõuab sinna välja, kuidas see “Kuritöös ja karistuses” oli – et kannatusel on mõte. Kannatus tõmbab su piire kogu aeg laiemaks.

Aga millal see, kui sa vaatad, et katkised inimesed on hästi ilusad, muutub ohtlikuks? Ja millal magus valu muutub enesehaletsuseks?

Kuidas magus valu muutub enesehaletsuseks, selle kohta ma ei oska midagi öelda, mulle tundub, et ma alles nüüd hakkan seda vahet tegema. Vähemasti kogu varajase nooruse kuni puberteediajani, ka Tartu ülikooli ajal, olin professionaalne magusa valu nautleja. Niimoodi nautisin kannatamist, et see oli uskumatu.

Millega see ära lõppes?

Ega ta ära lõppenud vist ei ole. Sa pead otsima sellele mingit vastandit. Minu meelest on see vastand huumor. Sa pead aru saama, et elu on tegelikult väga naljakas. Et kõik need asjad on samas hetkes koos. Et sul on igal hetkel võimalik valida erinev tee.

Seda ma olen küll aru saanud või mõelnud juba esimese lavastuse tegemisel, et mind üldse ei huvita kedagi kunsti nimel katki teha. Nii palju kui minust sõltub, tahaks ma teha seda, et jääksime terveks selles atmosfääris, milles koos oleme. Eriti puudutab see peategelast Natalit. Ma näen, kuidas ta mõnikord ka ära väsib, kui peab hästi palju läbi elama. Eriti kui need rollikäigud rajatakse niimoodi peitliga. Kui lõpuks see koobas valmis on, kui vesi sisse lasta, siis see on “Wuu! Jee! Vuššš!”. Õnneks. Aga selle koopa rajamine, rolli loomine, iseendas nende kohtade ülesleidmine on hästi kurnav. Ma väga tahaks teha nii, et inimesed pigem saaksid tervemaks, kui läheks katki. Noh, sest lõpuks peab rohkem olema inimene kui kunstnik.

Kes selle lause, kuidas vaim igatseb lihaks saada, lavastuse tutvustusse kirjutas?

Ma ise ikka kirjutasin selle. See oligi vist üks põhjus, miks ma selle materjali vastu huvi tundsin. Lisaks sellele, et huvitavad tegelased ja nii edasi, aga pealisülesanne seal oli ikkagi see vaimu lihaks saamise teema ja liha vaimuks saamise teema. Need poolused, mida kaks tegelast seal esindavad. See kõlksatas kokku minu endaga, ma tunnen.

Seda vaimu osa ei saa ka ülefetišeerida. Keha on samal ajal ikkagi vaimu tempel, keha eest tuleb sama palju hoolt kanda kui vaimu eest. Mina küll vähemasti tunnen, et ma olen kogu aeg selle tasakaalu otsingul. Ma põrkan nagu ühest äärmusest teise. Olla vaimne olend ja olla füüsiline olend samal ajal, see vist ongi selle elus sõitma õppimise sisu. Kes kirjutas selle väga tabava lause, mida me sõber Jürjensiga oleme lavaka ajast saati teineteisele tsiteerinud: “Mu hinges koos on munk ja sübariit”?

Kui sellistel teemadel hästi kaua rääkida, on kaks võimalust: sa kas lõpetad ära või lähed hulluks. Sest mul on tunne, et mingi hästi kindel lukk on peale pandud, kust ei saa edasi minna, kust meie teadvus edasi enam ei protsessi.

Kui lähedale sa selles lavastuses sellele lukule lähed? Annad sa mingi vastuse, on sul mingi signaal, mida tahad edastada?

Jah, on küll. Aga ta on pigem ikkagi emotsioonipõhine, atmosfääripõhine.

See lahtilaskmise teema on minu meelest see, mis peaks lõpuks kõlama jääma. Aga et see jääks kõlama, peab sellele eelnema väga palju kinniolemise teemat.

See lugu räägibki lahtilaskmisest. Ükskõik mis see ka on. Mõnikord pole see lahtilaskmine isegi teadlik otsus, vaid elu mängib sulle kätte, et sa jõuad seisundisse, kus sa enam ei jaksa kannatada, ja siis sa loobud kannatamisest. Aga selleks et kõik ei peaks ennast viima sellesse seisundisse, on selleni võimalik jõuda ka teadvustatud protsessi kaudu. Tegelikult on võimalik kõigest lahti lasta kohe.

TEATER

Tennessee Williams “Suvi ja suits”.

Lavastaja Mait Joorits.

Kunstnik Elina Naan, kostüümikunstnik Britt Samoson.

Mängivad Natali Lohk, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Saara Kadak (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Velvo Väli, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Eduar­d Salmistu ja Mait Joorits.

Täna on Rakvere teatris esietendus.