Peeter Vihma: pahade vaimude väljaajamine poliitikast

Peeter Vihma
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Vihma
Peeter Vihma Foto: Erakogu

Sotsioloog ja dokumentalist Peeter Vihma kirjutab, et Eestis valitseb veider vastuolu: inimeste huvi poliitika vastu suureneb, aga «politisee­rumine» ja «politiseerimine» on vaata et sõimusõnad.

Käisin hiljuti Tallinna linnaosaseltside tulevikunägemuse koostamise projekti kokkusaamisel. Projekti eesmärgiks on kaasata linnaelanikke mõtlema selle üle, millises linna(osa)s nad elada tahavad, ning töötada välja meetodid, viisid, kuidas need ideed muutuksid linnajuhtide jaoks siduvaks.

Ühel hetkel öeldi koosolekul ka välja, et sisuliselt tehakse linnavalitsejate tööd.

See tabav tõdemus pani taas mõtlema kodanikuühiskonna ja poliitika suhetele. Sest Eestis kehtib vastuolu: inimeste huvi poliitika vastu suureneb, aga «politiseerumine» ja «politiseerimine» on vaata et sõimusõnad. «Poliitika» määrib, «korralikud inimesed» poliitikas ei osale.

Linnalabori eestveetud Tallinna asumiseltside algatus astub kõrvaltvaatajast osalemise poole esimesi samme, ettevaatlikult, aga õiges suunas. Paljud kodanikuühendused aga kardavad «politiseeruda». Kodanikuühiskond – ühendused, liidud, kogukonnad – jääb jätkuvalt demoniseeritud poliitikas kõrvaltvaatajaks, lootjaks, nõuandjaks. Vaakum, mida valitsemises tajutakse, jääb püsima.

Märkimisväärne on äsjane Keskerakonna samm «mõttekodade» propageerimiseks. Pole kindel, kas need kojad seda vaakumit täidavad, sest lahendamata on küsimus, kas «mõttekodadel» on legaalne jõud või jäävad nad aktivistide sisulistest otsustest kõrvale kanaliseerimise kohaks.

Kuid kas kodanikuühiskonna poolt vaadatuna on «politiseerumine» oma jälgi maitse ära teeninud?

Pakun, et pigem on asi soustis, mitte produktis endas.

Meile kui Ida-Euroopale omase kodanikuühiskonna ja riigi/poliitika vastanduse üks põhjus tuleb ajaloost. Nii fosforiidisõjas kui näiteks Poolas Solidaarsuse liikumises ei nõudnud inimesed ju muutusi riigiaparaadis või valitsemises, vaid vabadust n-ö elusfäärides: loodushoius, majanduselus, igapäevases elukorralduses.

Nii peetaksegi kodanikuühiskonna all Eestis eelkõige silmas midagi apoliitilist või isegi antipoliitilist: rahvatantsijaid, sotsiaalhoolekannet või looduskaitsjaid. See on valitsejatele mugav, sest siis pole kodanikuühenduste näol tegemist mitte kriitikute, vaid teenuseosutajate või äärmisel juhul ekspertidega.

Ajalugu näitab aga ka seda, et riigi ja kodanikuühiskonna piirid on ajas muutuvad. Näiteks eelmisel aastal päästekompaniide sulgemise ajal sai «ootamatult» selgeks, et midagi justkui niivõrd loomulikult riigiaparaadile kuuluvat nagu tuletõrje ja vetelpääste on samuti kodanikuühiskonna osa.

Kiirpilk asumiseltsidele näitab, et kohaliku omavalitsuse tasandil pole maailmavaatega (mida võiks ehk esindada partei) midagi pistmist. Ühes seltsis tegutsevad sageli kõrvuti väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesed ning esmaspäevasel koosolekul polnud märkigi, et see mingilgi moel oluliseks või probleemseks muutub. Koosolekul olid lihtsalt koos inimesed, kes soovisid kaasa rääkida oma elukeskkonna korraldamises.

Lisaks kohaliku tasandi mõttelisele depolitiseerumisele võiks küsida, kuidas «politiseerumis»-mõistesse pugenud deemoneid välja suitsetada. Alustada võib näiteks sellest, et tegelikult peetakse sadades selleteemalistes artiklites «politiseerumise» all silmas pigem parteistumist, või veelgi täpsemalt sellega seotud korruptsiooni ehk võimuorganisatsiooni kauplemist avaliku hüvega (ametikohaga).

Poliitika on sellisel juhul seega sünonüümiks maffia-stiilis kokkuleppemängudele ja et kodanikuaktivistid või lihtsalt ausad inimesed seda mängu mängida ei taha, on normaalne. Head ideed võivad volikogudes täielikult hääbuda, kuna need esitas «vale» partei.

Alahindamata jesuiitlikku kavalust, on tulemuseks ikkagi see, et poliitikasse kipuvad selle diskursuse tõttu eelisjärjekorras need, kellel on kas piisavalt paks nahk või hoopis sültjas selgroog või mõlemad.

On aga selgemast selgem, et enamikul inimestel ei ole selliseid anatoomilisi eriärasusi.

Tahan nõustuda Mihkel Kunnusega, kes arvab, et praegu pole meil tegemist mitte demokraatia kriisi, vaid aristokraatia kriisiga. See aga tähendab, et küsimus on, kuidas saada uusi, moraalfüsioloogiliselt terveid inimesi meie demokraatlikku aristokraatiasse, ilma et sellega kaasneks jaburad revolutsioonilised loosungid (nagu «Plats puhtaks» või «Murrame läbi»).

Sest kui demokraatia miinimumdefinitsiooniks võib pidada tõdemust, et valimised on legitiimne võimalus oma valitsejaid välja vahetada, siis praktika näitab, et vähemalt Eestis pole seda tükk aega toimunud.

Kohalikud valimised on hea koht, kus võib sellise vahetusega alustada. Elukutseliste poliitikute kõrval on palju inimesi, kes oma vabast ajast ja tahtest tunnevad ühiste asjade vastu huvi ning arvavad, et ka elanike endi arvamust tasub küsida.

Linnaosaseltsid olid kokkusaamisel seisukohal, et vara on moodustada kogukondade ühist valimisnimekirja. Visiooniprojekt on osaliselt soov testida, kuivõrd linnakodanikud sellise otsesema osalusega kohanevad. Kuid on ülimalt loomulik, et polise asju ajavad need, kellel on oma ümbrusega selge side ja vastutus.

«Mõttekodade» projekt linnavalitsuses näitab, et seda tunnetatakse ka «ülalpool». Valimisseaduse muutmine nõnda, et piirkondlik vastutus oluliseks muutub (siin heidan lootusrikka pilgu Rahvakogu poole), käib sellega käsikäes. Sellest järgmine samm on kodanikuühenduste astumine «suure paha poliitika» võitlusväljale. Sest mis kodanikuühiskond muud on kui poliitikas osalev ühiskond. Kodanike ühiskond.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles