Pentti Saarikoski kui Soome ekstaas

Pentti Saarikoski Foto: Repro

«Pentti Saarikoski on soome kirjanduse müütiline kuju,» tõdeb eestikeelse «kogutud Saarikoski» järelsõnas Hasso Krull. Ühelt oma soome sõbralt kuulsin alles hiljaaegu järjekordse loo Saarikoskist. Ta olevat 1961. aastal Turu ülikooli auditooriumi astunud – mõistagi, juba jokkis – ja põrutanud seal hiirvaikuses eksami algust ootavaile üliõpilastele: «Päikese punane molu lõõmab kui erutunud v…» Seksuaalsus kujundiloomes pole  Saarikoski luules erandlik. Selsamal, 1961. aastal ilmunud kogus «Maailmast» on võimas luuletus «Päev», milles  naine on voodis korraga «margariinikarva emane päike» ja «puu, mille varjus müravad lõvid / ja kargavad käbide järele». 

Tuula-Liina Varis, Saarikoski naistest see «Tuula Teine», on  kirjutanud, et Saarikoski imetles Olavi Paavolainenit, sest temaski oli elitaarset vaimu. Mõlemat Soome kuulsust ühendas nende Karjala päritolu, nooruses katsetatud biseksuaalsus ja lootusetu alkoholism. Mõlemad olid vasakpoolsed. Saarikoskist sai koguni kommunist, aga see oli lähedane religioossusele, mitte parteilisusele, ehkki 1968. aastal astus ta ühel joomaperioodil Soome Kommunistlikku Parteisse.

Saarikoski luules vaheldub laavana voolav ekstaatilisus nappide aforistlike ridadega. See lainetab joomahullusest kassi­ahastuseni. Lõputuna tunduv ekspressiivne kõne, tegelikkuse kommentaar ja samas katse tabada selle allhoovusi. «Mis tegelikult toimub?», nagu kõlab ühe kogu pealkiri, ja teisal meeleheide sellest, et ikkagi jääb teadmata, mis toimub. Rahuldamatu kõiksusejanu põhjustab mässu ja samas taandutakse elupideme otsimisse.