Kui lihtne on olla eestlane venekeelses Narvas?

Heli Adamovitši (seisab laua kõrval) sõnul soovivad narvalased eesti keelt õppida.

FOTO: Irina Tokareva / Postimees

Tartu Ülikooli Narva kolledži tudeng Martin Tuulik kolis Tallinnast Narva poolteist aastat tagasi. «Mul oli soov saada uusi kogemusi venekeelses linnas,» räägib noormees.

Piirilinnas sai ta kohe tööd ja on praegu Narva eesti gümnaasiumi huvijuht. «Ma olin varem palju kuulnud Narvast kui ilusast, heade võimalustega linnast – nii ongi, kuid alguses oli küll raske,» meenutab Martin. Tema esimene mulje Narvast oli, et see on linn, kus vaadatakse üle õla järele, kui räägid tänaval kõva häälega eesti keeles.

Kuidas saab siis Narvas elada vene keelt peaaegu oskamata? Tuuliku sõnul saab riigiasutustes eesti keelega hakkama ja Narva suurte ketipoodide töötajad räägivad eesti keelt isegi paremini kui Tallinnas. Ehkki kolledžis õpetatakse osa aineid vene keeles, ei tekita erilisi probleeme, sest õppejõud oskavad eesti keelt ja on alati valmis aitama.

Kuid paljudes kohtades ei saa Martin siiski vene keeleta hakkama. «Visiit arsti juurde on seiklus. Risk on täitsa olemas – et ei tea, kas minust saadakse aru ja mis minuga tehakse. Sellepärast eelistan arsti juures käia Tallinnas,» räägib noormees.

Martini kinnitusel pole ta Narvas kordagi tundnud, et temasse suhtutaks negatiivselt vaid seetõttu, et ta on eestlane. Üldiselt on ta oma eluga piirilinnas rahul ja ütleb, et Narva tulek oli õige otsus. «Kuid 20 aasta perspektiivis ma end siin ei näe. Leian, et eestlasel, kes on otsustanud Narva tulla, peab olema missioonitunne,» räägib noormees.

Kohaliku tolliteenistuse peaspetsialist Laine Johannes on Narvas sündinud ja kasvanud segaperekonnas ning räägib vabalt mõlemat keelt. Esimest korda hakkas Laine eestikeelsest suhtlusest puudust tundma siis, kui pärast õpinguid Tallinnas koju tagasi pöördus.

Narvas igatseb ta eelkõige eesti kultuuri järele: siia ei tule esinema eesti teatrid, kinos ei näidata peaaegu mitte kunagi eesti filme, menukate lauljate kontserdid Narvas on haruldus. Laine vanem tütar naasis samuti Narva, noorem õpib veel Tartu Ülikoolis ja pole otsustanud, kas tulla tagasi või mitte. «Kodulinn hoiab alati sind kuidagi kinni,» sõnab Laine, kuid lisab, et mujalt tulnud eestlastel poleks siin kerge elada. «Isegi juuksuris on raske, kui vene keelt ei oska. Ja nii oluline asi kui lapse arendamine võib olla probleem – muusikakoolis või tantsuringides on venekeelne õpe.»

Päikese lasteaia direktor Heli Adamovitš on pärit Saaremaalt, kuid elab Narvas alates teisest eluaastast. «Muidugi, mulle nagu kõigile eestlastele siin jääb emakeelsest suhtlemisest vajaka, aga siiski on Narva Eesti parim paik.

Ma suhtlen siin pidevalt heade inimestega. Ma arvan, et venelased on väga avatud ja mitteagressiivne rahvas, mitte kunagi ei ole ma tundnud midagi negatiivset nendega suheldes,» ütleb Adamovitš.

Narvas, kus lasteaiakohta leida ei ole üldiselt raske, panevad vanemad oma lapsi keelekümbluse meetodil töötavasse Päikesesse kirja juba vahetult lapse sünni järel. Praegu on järjekorras 400 last nii vene kui eesti peredest.

Seejuures on direktor ja veel üks kasvatajaabi ainsad eestlastest töötajad seal. «20 aastat tagasi poleks ma leidnud Narvas nii häid inimesi tööle. Kuid olukord eesti keele õppega on siin kardinaalselt muutunud: inimesed soovivad keelt õppida, soovivad keelt osata, paljudel on väga hea passiivne sõnavara olemas,» lausub Adamovitš, kes on Narva üks paremaid eesti keele õpetajaid.

«Eestis on kõige raskem õppida eesti keelt just Narvas. Ma tean selliseid, kes valdavad keelt praegu vabalt, olles alustanud nullist, kuid suuremas osas on inimestel vaja eestikeelset keskkonda, et tõusta B2-tasemest kõrgemale. Selles osas võidaks venelased sellest, kui nad saaks Narvas eesti keelt kuulda. Narvas on puudu eesti intelligentsist,» mõtiskleb Adamovitš.


Eestlased Narvas

2007    4,02%    2715

2008    3,96%    2635

2009    3,9%    2571

2010    3,88%    2544

2011    3,86%    2498

2012    3,81%    2438

Tagasi üles