Selle aasta lõpus valmib uus õigekeelsussõnaraamat ehk ÕS 2013, millega Eesti pädevaimad keelekorraldajad veel viimaseid kuid tööd teevad. Emakeelepäeva puhul kõneles Õpetajate Leht Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja ning ÕSi toimetaja Maire Raadikuga sellest, mida uut see kaasa toob ning mis raskustega seesuguse teose koostajad kokku puutuvad.
Miks uut ÕSi üldse tarvis on ja kas ÕSi ilmumine iga seitsme aasta tagant on planeeritud või juhuslik (1999, 2006, 2013)?
1976. ja 1999. aasta ÕSi vahele jäänud kakskümmend kolm aastat oli ilmselgelt liiga pikk vahe, selle ajaga kogunes hulk normingumuudatusi, mis 1999. aasta ÕSi kokku kogutuna paljusid kasutajaid isegi üllatas. Seitsme aastaga jõuab aga nii sõnavaras kui ka normingutes toimuda muutusi parajal määral, et neid uues trükis kajastada. See on hea tsükkel ka ÕSi koostajatele, kes saavad kahe trüki ilmumise vahel kirjutada muid sõna- ja käsiraamatuid, näiteks 2006. ja 2013. aasta ÕSi tegemise vahepeal osales Tiina Leemets eesti-vene õpilase ÕSi koostamises, Maire Raadikul valmis tarbetekstide käsiraamat.
ÕS 2006 veebiversioon on paljudele keeleinimestele üks viimase aastakümne parimaid leiutisi, mis töö ja elu mugavamaks teeb. Selle populaarsust on kinnitanud ka meie veebiküsitlus. Kas ÕS 2013 tuleb samuti nii paberkujul kui ka veebis ning jääb tasuta kasutamiseks?
ÕS 2013 tuleb nii paberil kui ka veebis, kas jõuavad päris korraga, seda ei oska praegu öelda. Veebiversioon peaks jääma tasuta.
Kuidas käib ühe õigekeelsussõnaraamatu koostamine? Kui kaua see aega võtab? Kui palju inimesi selle juures tööd teeb?
Sõnaraamatu koostamisest saab rääkida eeskätt 1999. aasta ÕSi puhul, sest 2006. aasta ja 2013. aasta ÕS on uustrükid. 1999. aasta ÕSi tegemisele kulus pisut üle kümne aasta, käsikiri valmis paberil, koostajaid oli neli: Tiiu Erelt (kes oli ühtlasi toimetaja), Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik. Sõnaraamatu idee ja morfoloogia esituse süsteem pärines Henn Saarilt. Koostatud osi arutasime üheskoos läbi ning ÕSi töö kõrvalt ja najal hakkasime kirjutama ka keelehooldekirjutisi, millest 1996. aastal panime kokku esimese kogumiku «Keelenõuanne soovitab». Praeguseks on ilmunud juba neli sellist kogumikku ja need on väga vajalik ÕSi täiendus: sõnaraamatu napp vorm ei luba pikki seletusi ega põhjendusi, kirjutistega saab seda korvata. 2013. aasta ÕSi teevad Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik (kes on vahetanud toimetaja kohal välja Tiiu Erelti), morfoloogia toimetab Ülle Viks, kohanimevalimiku autor on Peeter Päll.
Mille järgi ÕSi sõnu valitakse? Väidetavalt ei ole seal mitte kõiki eesti keeles kasutusel olevaid sõnu.
Sõnaraamatutegijad on tõesti harjunud selgitama, et kõiki sõnu ei jõua sõnastikesse panna, eriti liitsõnu ja tavalisi tuletisi, ikka tuleb nende seast teha mingi valik. ÕSis olevad sõnad jagunevad selles mõttes kaheks, et osa saab omaette märksõnaartikli, osa tuleb muude artiklite sisse illustreerima märksõna eri tähendusi või liitmis- ja tuletusvõimalusi. Näidetena toodud liitsõnade ja tuletiste eesmärk on anda sõnaraamatu kasutajale eeskuju, mall, mille järgi ise vajadust mööda uusi sõnu luua. Näiteks on artiklis mahl liitsõnad kasemahl ja õunamahl, osutamaks, et mahla liiki näitav sõna tuleks liita omastavas käändes.
Teisisõnu, anname liitsõnad kasemahl ja õunamahl ning loodame, et sõnaraamatu kasutaja oskab nende järgi teha valmis ka liitsõnad vahtramahl, kirsimahl, porgandimahl jne. Kindlasti püüame sõnastikku võtta sõnu, mis tähistavad uusi tähtsaid mõisteid, näiteks leiab ÕS 2013st muu hulgas sõnad abikõlblik, asendustegevus, järelkuulama (ja järelvaatama), idufirma, kiirlaen, kinnisvaramull, koolikiusamine (ja töökiusamine), mugavustsoon, mõttekoda, nutitelefon, ostusõltlane, struktuurtöötus, tahvelarvuti, suhtlusvõrgustik, survestama, teadmussiire, õhuke riik.
Enamik uusi sõnu on liitsõnad, kuid on ka võõr- ja tsitaatsõnu. Viimaste puhul on küll kaheldud, kas nende koht on üldse ÕSis, kuid peame siiski arvestama, et ÕSist tahetakse vaadata nii võõr- ja tsitaatsõnade kirjakuju kui ka omavasteid. Uuemate inglise tsitaatlaenude hulk ÕSis on tegelikult ka võrdlemisi väike, sest kuigi uusi laene tuleb peale, kaob ka vanu eest ära. 2013. a ÕS ei esita muu hulgas enam selliseid märksõnu nagu curling, holding company või happy hour, sest nende eesti vasted jääkeegel, valdusühing ja õnnetund on juba piisavalt tuntud.
Mõnel juhul vahetab tsitaatsõna välja võõrsõna ehk mugand, nt snacks on snäks või eestipäraselt näksid, puzzle on pusle või eestipäraselt killumäng.
Võõrsõnade puhul on ÕSis tähtis näidata ka inglise keele mõjul tekkinud tähendusnihkeid (nagu massiivse kasutamine massilise asemel või sensitiivse kasutamine delikaatse ja konfidentsiaalse asemel) ning anda neile vajaduse korral hinnang, samuti hoiatada inglise sõnade lihtviisi ümberkirjutamise eest (nagu agiilne, agregeerima, aktiviteet, allokeerima, anonseerima – kui tuua vaid mõned eriti markantsed näited, mis küll ÕSi ilmselt ei lähe). ÕSi koostajad on võõrsõnavaras toimuvast üsna palju kirjutanud ning püüame samu õpetusi ka jõudumööda ÕSis esitada.
Mille poolest erineb uus ÕS eelmistest? Milliseid sisulisi ja vormilisi muudatusi on oodata? Kas on teada, kui mitu sõna ÕSis üldse on ja kui palju neist on uusi, võrreldes eelmise ÕSiga?
Muudatusi on küll. Igas uues trükis tuleb kõigepealt näidata sõnavara muutusi: võtta sisse uusi sõnu ja visata välja aegunud asju. ÕSis olevate sõnade arvu praegu öelda ei oska, ka uute sõnade hulk on alles kokku arvestamata. Tähtis on kajastada ÕSis ka normingumuudatusi, mida on ette pannud Emakeele Seltsi keeletoimkond: sõnade peale ja pärast, kompetents ja kompetentsus kasutamine, Interneti algustäht, sõnade vaagima, näuguma, hauduma, kudema, laadima pööramine, kokku- ja lahkukirjutusküsimused, võõrkohanimede ja võõrsuurtähtlühendite kirjakuju jm. Suur töö on olnud ÕSi suunamis- ja soovitusvõttestiku ühtlustamine ja ajakohastamine, mille aluseks on muu hulgas olnud 2009. ja 2010. aastal peetud arutelude sari ÕSi üle. Sõnaraamatu kasutaja seisukohalt suur muudatus on senise morfoloogia esituse süsteemi väljavahetamine. Muudatuse põhjus on soov viia kõik Eesti Keele Instituudis koostatavad sõnaraamatud ühtse süsteemi peale. 2013. aasta ÕS valmib Eesti Keele Instituudi veebisõnastike keskkonnas EELex ning tänu sellele on ka sõnastiku vorm saanud paljuski lihtsam ja ühtlasem.
Kas on midagi, mis on nt vahepealses ÕSis olnud teisiti, kuid nüüd ühtlustatakse tagasi varasematega?
On tõesti ka asju, mis jõuavad ringiga tagasi. Näiteks on ÕSid alates 1976. aastast õpetanud, et ajalises mõttes on parem öelda pärast (pärast seda), mitte peale. Nüüd on Emakeele Seltsi keeletoimkond asja uuesti kaalunud ja leidnud, et seesugune range vahetegemine pole siiski mõistlik. ÕS 2013 lubab öelda nii pärast seda kui ka peale seda – nagu oli ka 1960. aasta ÕSis. Mõni asi võtab kaua aega. Näiteks on Elmar Elisto 1964. aastal ajalehes Sirp tutvustanud Eesti Riikliku Kirjastuse keeletoimkonna soovitusi kirjastuse töötajaile ja üks soovitusi on olnud sõnade mistahes ja mis tahes kirjutamise kohta. Kirjastuse keeletoimkond on arvanud: sõnad mistahes, kustahes, kuitahes võib kirjutada kokku, kui nad esinevad lauses täiendina (nt «Meie võime mistahes päeval kustahes kohas kokku tulla selle asja arutamiseks»), ja kirjutada lahku, kui nad esinevad nt sihitisena, määrusena, alusena (nt «Tehke mis tahes. Olgu kus tahes. Söögu nii palju kui tahes»). ÕS 2013 annab sõnaühendite mis tahes, kui tahes ja ka kus tahes kõrval rööpseid kokkukirjutuse näiteid.
Muudatusi tuleb ka erialasõnavarast. Üsna ÕSi uustrükiga kõrvu valmib näiteks mitmekeelne haridussõnastik ning ÕSi koostajad teevad selle töörühmaga tihedat koostööd. Kui hariduses on näiteks otsustatud, et terminid täiendõpe ja elukestev õpe on niisama põhjendatud kujud kui täiendusõpe või pidevõpe, pole ka ÕSil põhjust täiendõpet ja elukestvat õpet enam tõrjuda. Taimenimetuste komisjonis on aga on ÕSi koostajate ettepanekul arutatud muu hulgas sõnade pune ja lemmalts käänamist ja kirjakuju.
Te olete tegev ka keelenõutelefonil, kust saate ilmselt päris palju praktilist tagasisidet ka ÕSile. Kas saab välja tuua mõne muudatuse, mis on tehtud just sealse tagasiside põhjal?
ÕS on ses mõttes täiesti ainulaadne sõnaraamat, et tema koostajatel on sõnaraamatu kasutajatega igapäevane otseside – mõtlen siin just keelenõuandetööd. Keelenõuküsijad kannavad oma küsimustega kokku materjali, mida nad sooviksid ÕSis näha, ning jagavad oma tähelepanekuid sellegi kohta, mis võiks olla teisiti või paremini. Üks suur rühm, kes ÕSi hoolega kasutab ja väga hästi tunneb, on tõlkijad ja toimetajad, ning nendelt oleme kogu aeg saanud väga asjalikke ettepanekuid ÕSi täiendamise kohta. Meenub kaks konkreetset näidet:
Päevakera tekstibüroo toimetajalt laekunud ettepanekud tarbetekstides tarvilike rektsiooninäidete lisamiseks ning Riigikontrolli keeletoimetajate abi auditisõnavara korrastuseks. Mõni asi, mis on kasutajatele raske olnud, on tulnud ka ümber teha, näiteks ei lugenud inimesed akvaarium-tüübi sõnade puhul välja, kus on juttu hääldusest, kus kirjakujust, mistõttu tuli 2006. aasta ÕSist selle tüübi puhul hääldusvihjed üldse välja jätta. On ka teemasid, mis on häirinud kriitikuid, kuid mitte sõnaraamatu tegelikke kasutajaid, näiteks see, et ÕS rakendas oskus- ja üldkeele kõrvutamisel üldkeele kohta argikeele märgendit (mida teeb ka näiteks kirjakeele seletussõnaraamat). Kriitika andis siiski põhjuse vaadata hoolega läbi üld- ja oskuskeele vahekorra kajastamine ÕSis.
Mida õpetajad võiksid ÕSist või selle kasutamisest teada? Kas teil on olnud just selle sihtrühmaga seoses mingit konkreetset kontakti või tagasisidet?
Õpetajatega puutume kokku mitut pidi. Nad helistavad keelenõusse, lisaks korraldame iga aasta õpetajatele suure koolituspäeva, ühe Tallinnas, teise Tartus (sellesügisene koolitus tuleb ÕSi teemal), ning käime kutsumise peale ka koolides esinemas. Peab küll kahjuks ütlema, et erinevalt näiteks tõlkijatest-toimetajatest tuleb õpetajatelt ÕSi kohta ettepanekuid vähem, pigem on nad vaatlejad kui sekkujad. Võib-olla on põhjus ka selles, et kooliõpetuses pole vajalik ega võimalikki rakendada kõike, mis ÕS pakub. Vaevalt saab õpilastelt nõuda, et nad viiksid end kurssi näiteks kõigi tähendus- ja stiilisoovitustega, mida ÕS sisaldab, pigem maksaks õpetada, kuidas vajalikke asju ÕSist üles leida.
Kus ja kellel oleks kindlasti ÕSi tarvis?
Selle on kunagi kokku võtnud ÕS 1999 idee autor Henn Saari: kõigil, kes eesti keeles tekste loevad, kirjutavad, toimetavad. ÕSis on eri kihte ja igaüks peaks leidma selle, mis talle tarvilik. Koolis on ennekõike tähtis sõnade kirjakuju, hääldus, käänamine-pööramine, ehk ka rektsioonid, tõlkijal-toimetajal läheb lisaks kindlasti vaja tähendus- ja muid soovitusi, termineid.
Kas on õige öelda, et ÕS on eesti keele normi alus, keelepiibel, või peate seda liialduseks?
ÕSi koostades ei ole mul silme ees mitte see, et ÕSi järgi saaks võimalikult paljusid normi vastu eksijaid n-ö teolt tabada, vaid see, et ÕSist leiaks oma keelekasutuse edendamiseks abi ja tuge igaüks, kes seda abi ja tuge soovib saada. Nii et pigem olgu ta ennetuseks, profülaktikaks kui karistuseks. Kõige rohkem on mul kahju sellest, kui ÕSi tahetakse suruda lubatud – ja keelatud – keelendite loendiks, nii kitsast funktsiooni ma ÕSile ei sooviks.
Neist on kindlasti palju räägitud, aga kordamine on teadagi tarkuse ema. Ja ehk on mõni hiljutine teos, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud – millised keelekorralduslikud raamatud võiksid riiulis ÕSi kõrval veel olla?
ÕSi kõrval riiulis või arvuti järjehoidjates võiksid kindlasti olla Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi kirjutatud «Eesti keele käsiraamat» (mille üks osa on Tiiu Erelti «Eesti ortograafia»), kogumikud «Keelenõuanne soovitab» 1–4. Paberil tasub lisaks lugeda Mati Erelti «Lause õigekeelsust», asjaajamiskeele kohta Maire Raadiku «Väikesi tarbetekste». Väärt lugemisvara on ajakiri Oma Keel.
Mis on olnud koostajatele raskeim pähkel, millest teil on tulnud end läbi närida?
Raskeid kohti jagub, palju mõtlemist on näiteks võõrlaenudega. Toon ühe näite. Tegusõna simuleerima, mille omavaste on siiani olnud teesklema, tähendab üha rohkematele eestlastele juba sama mis imiteerima, matkima. Kui tegevuse puhul õnnestub ehk veel selgitada, et Marsi-lendu praegu pigem ikka imiteeritakse (st matkitakse) kui simuleeritakse (st teeseldakse), siis raskem on programmi ja seadmega. Juba 1996. aastal ilmunud arvutikasutaja sõnastik ütleb, et väljaõppe- ja harjutustarbeline matkesüsteem on simulaator ehk trenažöör ja nii on see ka jäänud. Vast selle vahega, et vene keele kaudu tulnud trenažöör on kolinud rohkem jõusaali, piloodid ja muud treenivad end simulaatorite peal. Mida siis teha, kui simulaatori omavasteteks pakutud valmendil ja matkuril ei ole edu olnud, kuid simulaatoriga leppimine tähendab leppimist ka simuleerimise uue sisuga? Niisama raske on ka näiteks otsustada, kas lasta pastal lõplikult makaron välja süüa või kui kaua tõrjuda paketi sõna.
Kas ja kuidas saaksid keelehuvilised (tavainimesed) teid ÕSi koostamisel veel aidata või oma ettepanekuid esitada?
Ettepanekuid saab saata keelenõuande meilivormi kaudu või ka otse koostajate meiliaadressile. Palju selleks küll enam aega pole, sest mõne nädala pärast peab käsikiri minema küljendusse.