Alles mõne kuu eest sai uus põlvkond ETV vahendusel tuttavaks kultusseriaali «Kaalul on rohkem kui elu» peategelase kapten Klossiga. Vanem põlvkond teab teda aga juba ammu. Arter kohtus Poola parimaks filminäitlejaks tunnistatud Stanislaw Mikulskiga Varssavis.
Sellist Varssavit näeb harva. Juba teist päeva on taevas tinahall ning vahetpidamata pudeneb pisikesi lumehelbeid. «Heavy snow,» ütles selle kohta isegi lennukipiloot – ehkki meil nimetatakse seda mitte rängaks, vaid lihtsalt kergeks sajuks. Maad puudutades muutuvad helbed vee- ja soolaseguseks lögaks ning keskpäeval meenutavad tühjad tänavad pigem Tartut kui ligi kahe miljoni elanikuga linna.
Meie hotell asub Poola pealinna keskel asuvast raudteejaamast, mis omal ajal Brežnevi külaskäiguks valmis sai, trammipeatuse kaugusel. Tegelikult elab siin, üsna jaama lähedal linnasüdames juba viiskümmend aastat ka Eestis ilmselt kõige paremini tuntud Poola näitleja Stanislaw Mikulski (83), kes tänaseid vanaemasid rohkem kui nelikümmend aastat tagasi telekas hullutas.
Kapten Hans Kloss, agent J23 ehk Poola luuraja Stanislaw Kolicki tegelaskuju seriaalist «Kaalul on rohkem kui elu» oli unemate prints mitte ainult toonase Eesti, vaid enamiku sotsialismileeri maade naistele, Poolast rääkimata.
Ent teda imetlesid ja tema sarnased püüdsid olla ka mehed. Kui naisi lummas näitleja eeskujulik rüht, reljeefsed näojooned, laitmatud maneerid, otsekui selga valatud Saksa sõjaväemunder, ning mis seal salata, seksikuski, millest tol ajal midagi ei teatud, siis eks mehedki tahtsid Klossi (loe: Mikulski) sarnased olla. Sama nutikad, kavalad, julged, osavad ja jõulise, kergelt lokkis juuksepahmakaga. Samasugused salaagendid, kes ka ilmvõimatuna näivast olukorrast alati võitjana välja tulevad.
Stanislaw Mikulski saabub täpselt kokkulepitud ajal. Aga mitte takso või autoga, vaid jala – ütleb, et elab veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Ta mõjub vägagi vitaalsena, iial ei arvaks, et mees on sündinud aastal 1929. Pan Stanislaw kannab musta mantlit ja peas musta soni, ning kui ta selle ära võtab, lööb tahakammitud kerge lokk taas laineid. Tundub, et neid pole isegi mitte toonitud, värvimisest rääkimata, hõbehalli igatahes silma ei hakka.
Piisab hotelliuksel esimesena vastu tulevast poolakast, et mõista, miks Mikulski juba telefonis teatas, et eelistab pigem hotellitoas vestelda. Nimelt teeb vastutulija näitlejat ära tundes esmalt suured silmad, põrkub siis suurest üllatusest – nagu näinuks ilmutust – tagasi, ning jääb siis meile järele vahtima.
«Teil on ikka tõlk ka juures, jah?» küsib ta liftis poolakale iseloomuliku pehme hääldusega vene keeles, mis mõjub natuke naljakaltki. Vastan, et muidugi mitte, ning Mikulski ütleb, et küll saame siis tõlgitagi hakkama. Saamegi, ning üllatusena lubab ta endale serveerida – arvestades soliidset vanust – mitte teed, vaid kohvi.
Ette rutates: ta teeb Eesti lugejale erandi, sest oma eraelust on Mikulski varem väga harva rääkinud.
Teie hüüdnimi on Stasiek (häälda: stašek – toim), aga kes teid sedaviisi kutsub?
Stasiekiks kutsutaksegi. Väga harva ütleb keegi pan Stanislaw. Pean silmas kolleege ja tuttavaid. Pan Mikulskiks ei kutsu mind aga isegi ükski kolleeg. Ei, ei!
Läinud aastal ilmus teie elulooraamat. Öelge, kas olite selles lõpuni aus?
Mulle tundub, et kõik olulise ütlesin ära. Tühisest üritasin hoiduda. Kõige tähtsam on raamatus olemas – kuuskümmend aastat teatris ja filmis, kõik alates esimesest esietendusest professionaalses teatris 1952. aasta detsembris.
Rääkisin raamatus ka sellest, et olen olnud kaks korda abielus – ühest kaasast lahutasin, teine abikaasa suri. Nüüd on mul kolmas naine, kellega elan juba kakskümmend viis aastat koos.
Samas mõistan, et seriaal «Kaalul on rohkem kui elu», mis Eestiski, ja mitte ainult teie maal, väga populaarne, on mu loometeel väga oluline. Mullu veebruaris või märtsis hakati meilgi seda jälle igal nädalavahetusel näitama.
Mina seda rohkem vaadata ei suuda. Aga noh, kui vaataja nõuab, siis selleks ju televisioon ongi!
Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et olete lausa Klossi ohver.
Vastan teile nõnda. Mul on üks hea tuttav Moskvas, kuulus Vene näitleja, kellelt kunagi küsisin: «Ütle, palun, mida peab selleks tegema, et olla selline näitleja nagu sina?» Tema vastas, et esiteks on vaja õnne, teiseks on vaja õnne ja kolmandaks ka õnne. Ja alles neljandaks andekust ja töökust. Mõistate? Õnn, see on väga tähtis!
Samas on Vene näitejuht Konstantin Stanislavski rõhutanud, et näitleja – see on 99 protsenti tööd ja üks protsent andekust.
Võib-olla on temalgi õigus. Võib ka risti vastupidi olla.
Minu puhul oli kapten Klossi rolli saamine ikkagi õnn, sest – on ju mul õigus? – selle võinuks saada ka mõni mu sõber, samuti näitleja, kuid ometi sattus see roll mulle. See juhtus 1964. aasta novembris.
Nagu ma mäletan, jõudis esimene osa telelavastusest «Kaalul on rohkem kui elu» eetrisse 1965. aasta jaanuaris. Me mängisime seda stuudios ja otse-eetris! Kokku oli kuus etendust, pärast tegime vaatajate soovil kaheksa osa juurde. Alles hiljem tegime kaheksateist seeriat filmi.
Mulle tundub siiani, et kapten Klossi rolli saamine tuli mulle edaspidi kasuks. Vägagi kasuks, ehkki – kõigel, mis on elus head, on ka varjuküljed. Pärast seda seriaali mängisin filmis üsna vähe. Tegin kaasa mingil määral Tšehhoslovakkias, Venemaal, Ungaris ja Ida-Saksamaal, aga Poolas väga vähe. Noh, meil oli selline seriaal nagu «Härra Auto». Ja nii kui hakkasin mõne režissööriga läbirääkimisi pidama, siis palusin alati, et andke mulle mõni osa, mis erineks natukegi kapten Klossist! Mulle vastati aga, et ei. Et vaataja tahab sind ikka kapten Klossina näha…
Võib arvata, et saite austajannadelt kirju lausa lademetes.
Muidugi. Keskmiselt sain päevas 60–80 kirja, aga rekord oli tunduvalt suurem. Läksin kord õhtul teatrisse etendust andma, kui valvelauatädi ulatas mulle kirjapaki ja ütles, et täna on rekord – 163 kirja. Ja see polnud seriaali, vaid telelavastuse ajal! Arvatavasti 1965. aasta mais või juunis, kuskil pool aastat pärast esimest lavastust.
Samas ei saa öelda, et kirjutasid ainult austajannad – ka vanamehed ja noored poisid, kõik kirjutasid, sest seriaal huvitas kõiki. Sõda oli ju alles paarkümmend aastat tagasi lõppenud, kõik mäletasid okupatsiooni, ning esimesed aastad pärast sõda oligi Poola filmikunst peamiselt sõjateemale pühendunud.
Neis filmides mängisid tihti noored näitlejad, kes filmi lõpul surma said. Näiteks Andrzej Wajda «Kanal», milles mängisin, või «Põlvkond».
Mis aga «Kaalul on rohkem kui elu» neist filmidest eristas, oli see, et peategelaseks on küll noor mees, lisaks ka intelligentne ja tark, aga – ta jääb ellu!
Kui teile kostüümiproovis Saksa sõjaväe mundrit selga passiti, siis te ise ära ei ehmatanud, et see teile liialt hästi sobib?
(Muheleb.) Näitlejale on see ju vaid kostüüm. Kui suhtuksin igasse kostüümi, milles mul näitlejana mängida tuleb, üle mõistuse tõsiselt, siis…
Ma olen ju teatrilaval korduvalt isegi surnud, aga see ei tähenda ju, et peaksingi seal surema.
Teie vanematel polnud teatri või kunstiga mingit pistmist?
Ei. Isa töötas kangruna ja ema oli koduperenaine, peres oli peale minu kaks õde. Üks on minust poolteist aastat noorem, teisega, kes sündis 1945. aastal, on vanusevahe 16 aastat.
Sõjakoledusi kogesite ka isiklikult?
Muidugi kogesin! Olin ju kümneaastane, kui sõda 1939. aastal algas. Emapoolset suguvõsa räsis sõda kõvasti. Elasime Lodzis, mis jäi Saksamaa mõjupiirkonda – meil pidi isegi saksa keeles asju ajama, poola koolegi polnud.
Mina siis koolis ei käinudki, teised Lodzis elanud poolakad ei käinud samuti koolis … Ometi olen seal pärast sõda kooli lõpetanud. Pärast kaht aastat ajateenistuses jäin aga Lublinisse, kus töötasin näitlejana 12 aastat.
Teie eluloos on üks pealtnäha segane seik. Kuidas juhtus nii, et enne kui Krakowis eksternina lavakooli lõpetasite, oli teil esimene filmiroll juba ette näidata?
Asi on selles, et meie kooli külastas filmirežissöör, kes valmistas ette ühe noorte mängufilmi võtteid («Esimene start» – toim) ja ta otsis osalejaid. Mäletan, et õpilased kogunesid võimlemissaali aktusele, see oli vist emadepäeva aeg, ning minul oli kohustus lugeda kogu kooli ees luuletust. Lavastaja jälgis mind ja küsis hiljem, kas tahaksin filmis mängida. (Lõbusalt.) No mis küsimus see on?! Olin ju noor mees – muidugi olin nõus, palun väga!
Mõne nädala pärast sain kirja, et tulgu ma filmistuudiosse proovivõtetele. Läksingi. Kohal oli kolmsada konkurenti, täpselt samasugused noored nagu mina. Ja vaat – jälle naeratas mulle õnn. See vast oligi mu esimene suurem õnn, eks ole? Nõnda kõik algaski.
Pärast filmivõtteid ma näitekunstiakadeemiasse ei läinud, sest üks «Esimeses stardis» mänginud näitleja oli ühtlasi teatridirektor ning ta väitis, et mul polegi vaja akadeemias õppida: «Tule parem minu juurde teatrisse, hakkad kohe mängima ja mina aitan sind ühtlasi valmistuda selleks, et annaksid teatrikooli eksamid eksternina.»
Suurepärane!
Muidugi suurepärane! Aga kolm nädalat hiljem saabus kiri, et pean ilmuma sõjakomissariaati. Ütlesin küll, et olen juba teatris näitleja ja tahaksin seal jätkata, aga nemad vastu, et kumba ma eelistan, kas saada tankistiks või minna õhutõrjeväkke. Mul oli ükskõik, nagunii pidi minust sõdur saama.
Sattusite ju hoopis sõjaväe laulu- ja tantsuansamblisse?
Mitte kohe. Alles pärast aastakest ohvitserikoolis saadeti mind vägedesse praktikale, ja praegu olen, muide, auastmelt kapten! (Naerab.)
Niisiis saadeti praktikale Varssavi sõjaväeringkonna laulu- ja tantsuansamblisse, sellel oli aga Lublinis omaette baas ning sinna läksingi. Noh, aga sellest ansamblist oli teater vaid kahe sammu kaugusel, ning kuna ühes etenduses jäi näitleja haigeks, polnud teda kellegagi asendada. Nii pöörduski teatridirektor mu komandöri poole ja too lubas mul selles tükis kaasa teha.
Aga laulu- ja tantsuansamblis laulsite ja tantsisite?
Ei, ma olin konferansjee. Vahel lugesin luuletusi.
Jäite aastateks Lublinisse, ning mängisite aina filmides. Miks te just filmides tahtsite mängida?
Oh, ega neid filme ju nii palju olegi … Paljud mu kolleegid on kolm korda nii paljudes filmides mänginud kui mina. Mul on neid vaid kusagil seitsmekümne või kaheksakümne ringis – jah, päris palju, kuid nende seas on hulgaliselt ka episoodilisi rolle.
Ja ikkagi pean ma ennast rohkem teatrinäitlejaks. Filmirežissöörid käisid teatridirektorit palumas, et ta mind filmivõtetele lubaks. Lublinis töötatud aja jooksul mängisin umbes kahekümnes filmis ja kahekümne viies etenduses.
Kui Varssavisse kolisin, jäi nii filme kui etendusi harvemaks, ehk kaks esietendust, aga Lublinis oli meil vahel oma viis esietendust aastas!
Lublinis kohtusite ka oma esimese abikaasa Wandaga?
Just nimelt.
Ohhoo, vaatan, et olete minust üht-teist lugenud...
Räägin teile ühe anekdoodi. Õigupoolest see polegi anekdoot, vaid tõsilugu. Mitu aastat tagasi helistas mulle üks naisajakirjanik ja palus intervjuud. Saime mingis kohvikus kokku. Ja ta ütleb: «Rääkige palun midagi seriaalist «Kaalul on rohkem kui elu», ma ise pole ühtki seeriat näinud.» (Paus. Hämmastunult, vaikselt.) Aga miks te mu juurde siis tulite? Kuidas nii saab? Ta tahab minuga rääkida minust ja filmist, mida ta kunagi näinud pole?!
Wanda oli laulu- ja tantsuansamblis, ta laulis seal. Ja kui ma teatrisse tööle läksin, tuli temagi minuga sinna kaasa, kuid lauljana ta seal tööd ei saanud, sest tegu oli draamateatriga. Kui 60ndatel lahutasime, sai ta muusikateatris tööd, laulis operettides ja töötas seal palju aastaid. (Mõnusa irooniaga, kuid väga heatahtlikult.) Nüüdseks on ta õlul … samuti palju aastaid!
Teil sündis poeg Piotr?
Jah, temagi sündis Lublinis, ja praegu on ta … mais saab 57-aastaseks. Temast paraku teatriinimest ei saanud, ja jumal tänatud.
Teate, näitleja on suurepärane elukutse. Aga ilma õnnelike juhuste, ande ja meeletu tööta ei tule sellest midagi välja.
Mul on pojapoeg Kuba, õigemini Jakub Mikulski, ja pojatütar Olga Mikulska. Jakub lõpetas muusikakooli löökriista erialal, Olga aga, kes on 23-aastane, tahab väga saada näitlejaks. Tahtis teatriakadeemiasse pääseda, aga teda ei võetud vastu, öeldi, et on veel liialt noor.
Aga see on vale, sest tütarlaps ei tohiks teatrikooli astudes olla vanem kui 19 või 20 aastat; seevastu noorele mehele pole vanus tähtis. Olga õpib praegu Varssavis ülikoolis, osaleb ühe siinse ning ühe Praha teatristuudio töös ning mina toetan teda igati. Tahan, et ta läheks lavastajaks õppima, sest temas on just see anne olemas.
Öelge, mida te Stirlitzist (Vene seriaali «Seitseteist kevadist hetke» kangelane, samuti agent fašistide tagalas – toim) arvate? Vaatasite teda kui kolleegi või kui konkurenti?
Stirlitz ilmus ekraanile Klossist seitse või kaheksa aastat hiljem. Väga huvitav oli vaadata. Ainult üks asi ei meeldinud mulle selle seriaali juures. See, et «Kevadistes hetkedes» on kaadritagune jutustaja.
Näiteks seisab Strilitz akna juures ja mõtiskleb, kaadri tagant aga kuuleme jutustust, millest ta mõtleb. Filmis ei tule mitte jutustada, vaid tegutseda ja seda näidata! Meie oma seriaalis näitasime, mida Kloss tegi, mitte ei näidanud, mida ta mõtles.
Huvitav, mida te James Bondist arvate?
Muidugi olen seda tegelaskuju professionaalsest huvist jälginud.
Olete te kunagi näinud selliseid autosid, millega ta sõidab? Kindlasti mitte. Olete näinud selliseid välgumihkleid, nagu ta kasutab? Kellele sellised asjad suunatud on? Need on tehtud vaid selleks, et see inimestele meeldib. Jah, vaatan, et tehniline teostus on suurepärane, efektid on tipptasemel. Aga ma küsin veel kord – kellele, milleks?
Uuema aja lääne filmid keskenduvad vaid kuritegevusele, sensatsioonile – häid draamafilme tehakse väga, väga harva, sest loetakse vaid raha. Võtame või Poola filmid – iga režissöör ja stsenarist peab silmas pidama, et kui inimesed kinno filmi vaatama ei lähe, siis on see ka su viimane film, rohkem sulle võimalust ei anta. Õnneks ei puuduta see häid näitlejaid.
Kohtusite Strirlitzi osatäitja Vjatšeslav Tihhonoviga aastaid hiljem «Euroopa lugu» tehes. Millise mulje «konkurent» teile jättis?
Ta oli imeline sõber, imeline näitleja. Eriti meeldivad mälestused on ka sellest ajast, kui kohtusime esilinastusel – just siis, võib öelda, sõbrunesimegi. Ta oli minust aasta vanem.
«Seitseteist kevadist hetke» tehti värviliseks – kas sama saatus on seriaalil «Kaalul on rohkem kui elu»?
Ei, ei tehta, ja olen sellega täiesti nõus. Sest sellist temaatikat peab käsitlema mustvalgena.
Läinud aastal linastus Poolas mängufilm «Kaalul on rohkem kui surm», ja tulemus pole kaugeltki see, mida oleks oodanud.
Filmisime seda 2010. aastal, kuid film on retrospektiivne – selles vaadatakse ajas tagasi ehk on osa, kus tegevus toimub 1975. aastal, kuid naastakse ka sõjaaega ning nendes stseenides mängisid kapten Klossi ja teisi tegelasi noored näitlejad.
Kuna tegevus hargneb 35 aastat pärast sõda, siis mind ja mu head sõpra Karewiczit (näitleja Emil Karewicz, Hermann Brunneri osatäitja – toim), kes saab kohe 90-aastaseks, tehti välimuselt 30–40 aastat nooremaks! (Naerab väga lõbusalt.)
Grimmiga?
Jaa, ainult grimmiga, aga ikkagi on näha, et vanamehed, mitte noored mehed mängivad ...
Jäite noore Klossi osatäitjaga (näitleja Tomasz Kot – toim) rahule?
Teate, mul on seda väga raske öelda. Näitleja, kes noort Brunnerit mängis (Piotr Adamczyk – toim), oli päris hea, aga see, kes Klossi mängis … Andekas näitleja, aga mulle tundus, et ta tegi rolliga liialt vähe tööd. Noh, mul on selline tunne … aga mis tehtud, see tehtud.
Filmi esitlusel seisite ometi kõrvuti?
Muidugi. Teate, olen sedasorti inimene, kes ei oska kadedust tunda. Mul lihtsalt pole sellist iseloomujoont. Noored andsid endast parima, kuid eks lavastajagi võinuks nendega enne võtteid rohkem proovi teha.
Režissööride tööstiil on 40 aastaga ilmselt kõvasti muutunud?
Oma seriaali filmides oli meie kasutada hoopis teine kinotehnika. Kui võte algas, sätiti enne pikalt prožektoreid, kaamerat jne, ja kui stseenis oli kaks tegelast, siis sätiti ja tassiti kaamerat kord minu, siis kaasnäitleja vastu, loomulikult muudeti vastavalt ka valgustust. Nüüd on võttel kaks kaamerat, režissööril on ees kaks monitori ning tööd on palju kergem teha. Mulle tundub, et praegu on palju parem ja mugavam.
Ma muidugi ei tea, kui palju Eestis seriaale tehakse, aga meil toodetakse neid väga palju.
Samamoodi meil.
Olen isegi mõnes uuemas seriaalis kaasa teinud, kuid enamasti minu eas näitlejaile rolli pole, mängivad vaid noored. (Kergelt torisedes.) Nii kui saad viiskümmend, oled vanamees valmis!
Ajasin kord ühe režissööriga juttu, ja ta rääkis mulle nii: pan Stanislaw, mul pole aega näitlejaga proovi teha, pean pidevalt salvestama, sest nädala pärast peab see teleekraanil olema.
(Vaikselt.) Ja kuidas meie töötasime? Lavastaja ütles: oota, istume, ajame juttu, arutame. «Kaalul on rohkem kui elu» iga seeria kestis ühe tunni, ja seda tehti terve kuu. Kaheksateistkümnele seeriale kulus poolteist aastat. Iga väikseimgi detail oli läbi mõeldud, rõhutatud, kui vaja.
Kas pole kummaline, et teid kui vaenlase tagalas tegutsenud salaagendi rollis mänginut kahtlustati 90ndate algul koostöös KGBga?
(Laia naeratusega.) Teate, lollid kirjutasid lehes nii!
Ütlen nii: «Kaalul on rohkem kui elu» esimese seeria alapealkiri kõlab «Kes ta on?» Seal on kapten Kloss 1941. aastal venelaste teenistuses. Ajakirjanik, kes selle artikli kirjutas, on loll, lähtudes loo kirjutamisel sellest. Et Moskvas töötades (Stanislaw Mikulski juhtis aastail 1988–1990 Poola kultuurikeskust Moskvas – toim) teenis ta tegelikult venelasi ja KGBd.
Aga selles seerias on veel, et Kloss omab kontakte erineva poole partisanidega ning luurekeskus, mille heaks ta töötab, võib tegelikult asuda nii Moskvas, Londonis, Pariisis kui Varssavis, kus iganes. Ülejäänud seeriates ei räägita sellest üldse.
Juba 1989. aastal, kui «Kaalul on rohkem kui elu» jälle televisioonis näidati, jäeti selle demonstreerimine seoses uue poliitilise meelsusega katki. Poolteist aastat hiljem hakkasid televaatajad aga taas telemajja kirju saatma, et tahame seriaali jälle näha, ja siis ilmuski see artikkel, et kapten Kloss on tegelikult KGB agent. Praeguseks on «Kaalul on rohkem kui elu» jooksnud Poola telekanaleil umbes 80 korda. Võib-olla rohkemgi.
Siis nõudsid veel Krakowi sõjaveteranid, et mõned stseenid tuleb uuesti ja ümber filmida või seriaal üldse ära keelata?
(Mürgiselt.) Need veteranid oleksid võinud sel juhul ise mängida. Või päris uue seriaali teha – kindlasti oleks see suurepärane välja tulnud!
Noh, mu kallis! (Koputab nõudlikult käekella sihverplaadile, andmaks mõista, et võiks intervjuud lõpetama hakata.)
Teid on tunnistatud Poola kõige paremaks filminäitlejaks. Mida selline tunnustus teile tähendab?
Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Usun, et peale minu on Poolas väga palju ja tunduvalt paremaid näitlejaid. Ma tunnen selliseid! Nad on minust veidi nooremad, minuealisi on ehk kaks-kolm. Nojah, võib-olla vanameestest olen siis parim. (Naerab lõbusalt.) Loomulikult on selline tunnustus väga meeldiv.
Arvukate autasude seas on teil isegi «Ohvitseri risti»-nimeline orden.
Seegi on. Aga see ei tähenda, et selle ordeni saaja peab olema ohvitser. Tal ei pruugi sõjaväega mingit sidet olla.
Kuidas te oma praeguse eluga rahul olete?
Tähendab, nii on lood – kui on tervist, on kõik hästi. 84-aastasena võin öelda, et pole enam väga noor inimene.
Ometi olete väga heas vormis.
Siiski tundub mulle, et osa mu tervisest võttis see viimane film («Kaalul on rohkem kui surm» – toim). Seal läks ikka mõnes stseenis väga raskeks, aga kõik trikid tegin ise, kaskadööride abita.
Muidu lihtsalt elan. Kui tööd on, siis teen. Vahel täidan väikseidki osi – mulle on tähtis, et end aeg-ajalt näitan (osutab telekale), et vaataja mind ei unustaks. Et olen elus ja elan täisverelist elu – see on see, mida tahan inimestele näidata. Tean, et suuri rolle ma enam ei saa, sest neid lihtsalt minuvanusele inimesele ei ole.
Tegelikult on mul juba neli aastat stsenaarium, milles kapten Kloss tegutseb tänapäeval ja kus me mu sõbra Karewicziga, Brunneri osatäitjaga, oleme nii vanad kui praegu. Paraku on küsimus rahastamises. Samuti tahetakse miniseriaali «Härra Auto» edasi teha, aga mis edasi saab, seda teab vaid jumal.
Armastate ka suvilas aega veeta?
Ootan juba kannatamatusega aprilli, et sinna minna. Tavaliselt elan seal väikeste vaheaegadega septembrini, suvila asub Varssavist 240 kilomeetri kaugusel. Eesti mõttes üsna kaugel, teil saab peaaegu sama pika teega ühest riigi otsast teise!
Kui vaatate ajas tagasi, siis mis võib teie elukogemuse põhjal olla kaalukam kui elu?
(Mõtleb hetke.) Sõprus. Mul on … (rõhutab kolme järgnevat sõna, pidades iga sõna järel väikese pausi) väga vähe sõpru. Kaks-kolm inimest. Sest minule tähendab sõber sõna otseses mõttes inimest, kellele võin kõike usaldada. Nagu oma ema või isa. See-eest on mul palju kolleege ja tuttavaid. Häid, normaalseid kolleege, aga südamesõpru kaks-kolm.
Kuidas teie südamesõbraks saada?
Tuleb iseendaks jääda. See tähendab, et kui oled öelnud «a», tuleb ka tähestiku viimane täht välja öelda. Ükskõik, mis ka elus ei juhtuks. Sa seisad peegli ees, vaatad endale otsa ja tunnistad, et oled käitunud õigesti ning jäänud oma põhimõtetele kindlaks.
Meil Poolas kehtestati 1981. aastal erakorraline seisukord ja võimule tuli kindral Jaruzelski. Sel ajal hakkasid mõned mu kolleegid teda boikoteerima. Mina mitte, ja seetõttu boikoteerisid nemad ka mind. Mina aga ei boikoteerinud, sest ma ei saa ega taha olla nagu tuulelipp. Mõistate?
Jäin endale ja oma põhimõtetele kindlaks. Uskusin, et kui me 1980. aastani olime elanud ühtmoodi, siis päevapealt kõike muuta poleks olnud võimalik. Saate aru? See, mis ma praegu ütlesin, on väga tähtis.
Teie esimene kaasa Wanda oli samuti teatriga seotud, aga teine abikaasa Jadwiga?
Jadwiga oli «Kaalul on rohkem kui elu» kostümeerija. Seda filmi tehes me kohtusimegi.
Aga praegune naine Malgorzata?
Malgorzata on muusikateadlane, ta on muusikaakadeemia lõpetanud dirigent ja teoreetik.
Sõprus, ütlesite, kaalub rohkem kui elu, aga armastus?
(Väike paus.) Armastusega on nii, et sa kas armastad või ei armasta. Kui armastad, siis südame ja kõige muuga, kui aga ei armasta, siis on kõik läbi. (Vaikselt.) On ju nii?
Praegu mul armastus on. Minu Malgorzata. Tema ongi mu elu suurim autasu. Preemia kõige selle eest, mis mu elus olnud on. Preemia nii hea kui halva eest. Ta on minust 22 aastat noorem ja ma armastan teda väga. Väga.
(Mikulski rüüpab viimase kohvisõõmu ja nendib, et kui kohv otsas, siis tähendab see, et ka intervjuu on läbi. Teeme veel mõned pildid ning liftiga hotelli alumisele korrusele sõites suudab ta tõeliselt üllatada.)
Te tulete ju Tallinnast, eks? Kas teadsite, et Vjatšeslav Tihhonoviga (Stirlitzi osatäitjaga – toim) kohtusime esimest korda Tallinnas «Euroopa loo» võtetel? Vanalinnas, mäletan suurt väljakutki … Ja tegelikult olen veel ühe korra Tallinnas käinud, kui teil Poola filmide päevi peeti, see võis olla 80ndatel…
Andke palun Eestile minu tervitused edasi! Ja Tallinnale ka!
(Viipame hüvastijätuks, teeme koos pilti, ülekäiguraja fooris vilgub roheline ning Mikulski lausa lippab üle tee. Malgorzata juba ootab.)
Täname Poola suursaatkonda osutatud abi eest. Arvamused tõlkis poola keelest Mairi Ernits.
Stanislaw Mikulski
Sündinud 1. mail 1929 Łódźis.
1951 – esimene filmiroll (Franek) filmis «Esimene start».
1952 – esimene roll Lublini Juliusz
Osterwi nimelises teatris. Töötas seal 1964. aastani.
1953 – lõpetas eksternina Krakówi teatrikooli.
1964 – asus elama Varssavisse.
1964–1988 – näitleja mitmes Varssavi teatris (Teatr Powszechny, Teatr
Ludowy, Teatr Polski, Teatr Narodowy).
1967–1968 – peaosa 18-seerialises
telefilmis «Kaalul on rohkem kui elu».
1988–1990 – Poola info- ja kultuurikeskuse direktor Moskvas.
1995–1998 – mälumängusaate
«Õnneratas» saatejuht.
Väga paljude riiklike preemiate laureaat.
Mänginud ligi 80 filmis, paljudes telelavastustes ja -seriaalides. Ise peab oluliseks Smukly rolli Andrzej Wajda filmis «Kanal» (1956), seni viimaseks filmirolliks kapten Kloss mängufilmis
«Kaalul on rohkem kui surm» (2012).
Esimene abielu Wandaga lõppes 1966. aastal lahutusega, teine 1985. aastal Jadwiga surmaga, praegu abielus
Malgorzata Mikulskaga.
Poeg Piotr esimesest abielust.
Arvamus
Wacław Oleksy
Poola saatkonna konsul
Stanisław Mikulskist kuulsin lapsena, kuigi tollal ei lubatud mul veel vaadata «Kaalul on rohkem kui elu» – see oli action-film ja pealegi «mõeldud vaid täiskasvanutele». Kuid näitlejast oli väga palju juttu!
Kui Poola Televisioon seriaali kordas, olin keskkoolis ja nägin peaaegu kõik osad ära. Vaatamata moraalset laadi kahtlustele olin koos kapten Klossiga – nagu kindlasti kõik teisedki vaatajad – kogu ülejäänud «halva maailma» vastu, õigustades sellega ka tema ümberkehastumisi ja valetamist isamaa nimel. Film ise tekitas tugevaid emotsioone. Kõige suurema pinge hetkedel, näiteks varitsusstseeni ajal metsas, tundsin toona lausa külmavärinaid ja pingutasin mõttes alateadlikult oma tahet, et suurendada Klossi šansse operatsiooni õnnestumiseks.
Ma ei ole küll «Kaalul on rohkem kui elu» kaasaegsete põlvkonnast, ent olen seda võtnud kui dogmaatilist kultusfilmi, mis on sööbinud sügavale poolakate teadvusse. Filmi muusika tunneme kohe eksimatult ära, samuti viskame ikka veel pidevalt kildu: «Minuga need numbrid läbi ei lähe, Bruner» või «Parimad kastanid kasvavad Pigalle platsil», kuigi ka need on omandanud juba uusi tähendusi …
Michał Świerzowski
Poola saatkonna esimene sekretär
Filmil «Kaalul on rohkem kui elu» oli – olen veendunud, et on ka praegu! – koht iga teismelise Poola poisi elus. Ehkki see seriaal tehti ammu enne minu sündimist, käis see minuga lapsepõlvest saati kaasas. Kõik mu eakaaslased tahtsid «vaenlasega» arveid õiendada, elada elu, mis oleks täis seiklusi, samamoodi nagu superkapten Klossil.
Meil tekkis sel teemal palju vaidlusi, sest mängudes tahtis ju iga poiss olla just Klossi osas. Keegi polnud huvitatud tema vastaste rollide täitmisest, sest vastased olid ju juba ette kaotajaks määratud. Ajal, kui polnud arvuteid, mobiiltelefone ega muid imevigureid, tulime kokku oma linnaosade õuedes ning meie kujutlusvõime visandas ise ette mängude stsenaariume.
See film huvitas mind ja mu kaaslasi veel 1980ndatel, mil kinodesse jõudsid juba esimesed «Tähesõdade» osad ning poolsalaja oli võimalik videolintidel hankida ka «Politseiakadeemiat». «Kaalul on rohkem kui elu» tuli selles konkurentsis siiski võitjaks. See vallutas meid täielikult, olles justkui omamoodi (ehkki loomulikult moonutatud) ajalootund.
Vahel vaatan praegugi mõnd selle filmi osa ja avastan iga kord midagi uut. Mitte ainult Stanisław Mikulski näitlejatöös, võluvad ka huvitavad üksikasjad (dialoogid, rekvisiidid, tegevuskohad). Mikulskit mäletan natuke ka seiklusfilmist «Pan Samochodzik», kus ta mängis peategelast, samuti kõrvalosast komöödias «Mõmmi». Ta jättis alati kustumatu mulje ja tekitas tunde, et keegi teine ei suudaks neid rolle paremini teha.
Sławomira Borowska-Peterson
Poola saatkonna kultuuriatašee
Aastatel 1967–1968 vändatud seriaal oli kahtlemata üks Poola kinematograafia kõige õnnestunumatest hittidest. See oli teleprogrammis nagu raudnael, peibutades suurt hulka vaatajaid, sai motivaatoriks laste õuemängudes ning ütleksin isegi, et kujundas karaktereid ja eeskujusid. Iga poiss tahtis ju olla mehine ja vapper nagu kapten Kloss, saata korda uskumatuid tegusid nagu agent J23 ning loomulikult jätta endastki niisama hea mulje nagu nägus, sportlik ja intelligentne peaosatäitja Stanisław Mikulski.
Õnnestunud näitlejavalik täiendas stsenaariumi ja suurendas filmi atraktiivsust. Mikulski kasutas oma tollased võimalused täielikult ära, saavutas kodumaal uskumatult suure populaarsuse ja kujunes ka üheks Poola action-filmi ekspordiartikliks. Raskem on selgitada, miks sai temast peaaegu et ainus seda tüüpi ühe-filmi-staar. Mikulskit hiljuti kohates tõdesin, et aastad pole tema võlu vähendanud.
Seriaali enese juurde tagasi tulles tundub, et tollal oli Poolas justkui loomulik eksponeerida meie panust sõja ajal. «Neli tankisti ja koer» näitas seda mõnevõrra erinevast vaatepunktist, ent saavutas samuti tohutu populaarsuse. 18-osalises «Kaalul on rohkem kui elu» näidatakse mitmeplaanilist võitlust, mis nõuab kangelaslikkust, kavalust, teadmisi ja pühendumust. Isegi kui peakangelase tegevus oli suurel määral seotud mitte Varssavist või Londonist, vaid kusagilt mujalt tulevate instruktsioonidega, on see ju ikkagi sama asi, mille eest Poolas võideldi.