Kristlikud demokraadid: mida teha, kui Iirimaa ütleb Lissaboni lepingule taas «ei»?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EKD esimees Peeter Võsu.
EKD esimees Peeter Võsu. Foto: Marina Puškar

Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: mida teie arvates tuleks teha siis, kui Iirimaa ütleb Lissaboni lepingule ka teist korda «ei»? Vastavad kristlike demokraatide kandidaadid.


Peeter Võsu: Lissaboni lepingut tuleks enne Iirimaa uut referendumit muuta. Praegusel kujul lisab see Brüsselile võimu veelgi juurde ja vähendab liikmesriikide suveräänset otsustusõigust. Lisaks sellele sisaldab leping palju vasuolusid, mis tulenevad sellest, et see on ümber tehtud põhiseaduslik lepe. Iirimaa rahvas on oma arvamuse öelnud, selle valeks lugemine on ebamoraalne. Demokraatia peabki andma võimaluse jääda eriarvamusele.

Andres Toome: Seda tuleb põhjalikult muuta, ja mitte kosmeetiliselt. Lissaboni lepe ei erine oluliselt Euroopa põhiseadusest, mis ei leidnud toetust ELi riikide referendumitel. Kui Euroopa riikidel on ühised huvid, siis lahendame need ühiselt. Selle asemel püüame asutada uut institutsiooni, mis teeks ara MEIE töö (riigi juhtimine on ka töö, kusjuures väga vastutusrikas) või ütleks ette, kuidas me peame tööd tegema.
Iirimaa teise referendumi puhul tekib tunne, nagu Iirimaa on koolieksamil ja peab andma õige vastuse eksamineerija küsimusele. Esimese raksuga ütles «ei» - eksamineerija vangutab pead: «Kahjuks ei ole vastus õige. Kuid ära pabista, rahune maha ja proovi veelkord.»

Kusjuures eksamineerijal ei ole õrna aimu, milline on see õige vastus. Tal pole olemas isiklikku kogemust, tema seisukoht on pärit ministeeriumis koostatud õpikust, kelle autoreid ta isegi ei tunne.

Miks ja kes otsustas, et «ei» on vale vastus? Miks meie parlament ei usaldanud selle otsuse tegemist rahvale. Miks rahvale esitatav küsimus on nii keeruline, et poliitikud otsustasid «ah, mis nende käest küsime, nad ei saa selle lepingu sisust nagunii aru». Kes andis meie parlamendile õiguse ratifitseerida lepingut, millega Eesti Vabariik annab suure osa võimust Lissaboni lepingu alusel formeeruvale liitriigile.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles