Juhtkiri: isevoolus haiglavõrk

Ka tervishoius annab vaba tahe sunnist paremaid tulemusi

ii nagu mitme väikese omavalitsuse juhid, ja nendega koos ka inimesed, on hakanud mõistma valdade ühinemise paratamatust, on ka vähemalt mõned üldhaigla juhid jõudmas arusaamisele, et patsientide hirmutamisel arstiabi kohese kadumisega piirkonnast pole mõtet ja otsida tuleb koostöökohti. Ning nagu väikevaldade puhulgi annab ka tervishoius vabatahtlikkus sunnist paremaid tulemusi.

Ravi seisukohast pole patsiendi jaoks mingit tähtsust sellel, kui iseseisev on haigla: teenuseid saab pakkuda nii palju, kui palju on abivajajaid ja haigekassa saab nende eest tasuda mahus, mille määrab ära maksumaksjate hulk. See tähendab, et olukord, kus pärast streiki sõlmitud kollektiivlepingu täitmiseks pidid haiglad töötasude tõstmiseks tublisti pingutama, nii et mõnigi haiglajuht tunnistas, et see lepe pole neile jõukohane, nõuab tervishoiumaastiku vaatamist laiema pilguga kui ainult haiglajuhi kitsuke kabinetivaade.

Nii tuleb kiita Võrus asuva Lõuna-Eesti haigla ja Tartu Ülikooli kliinikumi lähenemist tihedamaks koostööks, kasvagu sellest siis lõpuks välja patronaaž või ühinemine.

Tartu asub Võrust poolesaja kilomeetri kaugusel. On selge, et paljusid teenuseid pole mõtet Lõuna-Eesti haiglas pakkuda: mitmel erialal poleks sealsel eriarstil oskuste hoidmiseks ja kogemuste omandamiseks piisaval hulgal patsiente.

Teisalt, patsiendid elavad ka Võrust lõuna ja ida pool, see tähendab, et päris ilma haiglata ümbruskonnas toime tulla oleks ka keeruline. Kui iga tervisehäda tähendaks enam kui sajakilomeetrist reisi Tartusse, siis ei saaks sedagi päris mõistlikuks tervishoiukorralduseks pidada. Nagu Tartu Ülikooli kliinikum ise kinnitab – kõiki Lõuna-Eesti patsiente, näiteks sünnitajaid, ja pisivigastusi nad senist taset hoides vastu võtta ei suudakski. Patsiendile võiks aga haiglavõrgu selline korraldus hästi sobida: tunni kaugusel on haigla ja sealsed arstid otsustavad, kas tervisehäda saadakse korda siin või tuleb Tartusse edasi minna.

Ümberkaudsed haiglad Põlvas ja Valgas peavad aga Võru sellise sammu valguses väga hoolikalt oma tulevikuplaane analüüsima. Välispatsiendid on muidugi üks võimalus. Ent silmas tuleb pidada, et meie piiriäärne külgneb teise piiriäärsega ning rahvastiku probleemid naaberriikides ei ole Eesti omast nii väga erineva dünaamikaga.

Põlva haigla on samuti teinud tublit tööd, leides endale patsiente Pihkva sünnitajate seast. Siiski tuleb märkida, et pikas perspektiivis sellest üksi ei piisa – ka Venemaal elanikkond kahaneb ja rahvastik vananeb. Haigla puudumine Valkas võiks aga olla hea võimalus Valga haiglale, seda enam, kui sügisel avaneb Euroopa ülepiiriline raviturg.