Ago Samoson: kas meil ikka on aega veel?

Ago Samoson Foto: Peeter Langovits

Edasine sisaldab jõhkraid väiteid, mis ei ole soovitatavad vaimselt eakatele ega ülekaalulistele.

Nüüd, kus poliitiliste majakate ja ühiskonna mobiliseerijatena toiminud psühhootilised pseudoeesmärgid on saavutatud ja propagandamasin tühikäigul, hakkavad üha enam klaaruma kodanike vajadusena eluiga ja -kvaliteet. Nende «saavutamine» kui niisugune on kestev tehnoloogiline liikumine, selle kiirus nõuab suuri ressursse ja tarka tüürimist. Siinkohal võiksime mõelda paarile ajaloolisele näitele.

Eelmise sajandi 60ndatel, tugevas poliitilises sundseisus tegi Ameerika valitsus kaugelevaatava otsuse, võeti riigieelarvest ca 0,5 protsenti ning vähem kui kümne aasta pärast, praeguses mõistes ikkagi veel peaaegu kiviajal, astus inimene Kuu pinnale ja tuli isegi tagasi. Võrdluseks, USA peamiste teadus­agentuuride NSF eelarve on umbes 0,2 protsenti ja NIH oma 0,8 protsenti. Ligikaudu 30 aastat hiljem jäi aga seesama suurriiklik süsteem haledalt alla eraalgatusele inimese genoomi kaardistamisel ja superpõrgati projekt kukkus lausa musta auku, kui mitte pidada tulemuseks mõistet «C-student revenge».