Rakvere teatri kolakambris avaneb ainsaks korraks “Ühe elu mõistatus”, Viljandi kultuuriakadeemia teise kursuse tudengi, Rakverest pärit Birgit Landbergi talviseks erialaeksamiks sündinud lavastus, mis tõukub Friedebert Tuglase samanimelisest novellist.
Mind tabas “Ühe elu mõistatust” vaadates üllatus: olin teid pidanud hästi pildikeskseks, visuaalselt mõtlevaks, ses lavastuses mõjub aga sõna jõud, sõnamuusika. Mis väljendusvahendeid te ise lähedaseks peate?
Ma olen ise ka mõelnud, et lavastus on selle koha pealt kummaline. Seda võib pidada sõnakeskseks ja eks ta seda ju on ka, kuid minu jaoks sündis see siiski läbi visuaalse kujutluse.
Alguses on mul alati silme ees pilt, aga ma olen tähele pannud, et kui mängin n-ö visuaalseid teid pidi, siis sõna justkui leiab ise tee sinna. Või siis ma ei oska teda keelata, ei märka ta jõudu, millega ta tungib mu kujutlustesse.
Mu Tuglas on, jah, sõna jõuga, ma loodan, et visuaal – ei, pigem atmosfäär – teda toetab ja edasi kannab, et nad toimivad koos, samal eesmärgil.