Ajakirjanik: eestivenelased elasid Lasnamäel nagu vaakumis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasnamäe linnaosa.
Lasnamäe linnaosa. Foto: Liis Treimann / Postimees

Ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja kiikab oma raamatus «Lasnamäe valge laev», mis ilmus kirjastuse Petrone Print sarjas«Aja lugu» eludesse korrusmajakobakate aknaruutudes ning uitab tänavatel nende ümber: kunagine Kärberi tänava tüdruk paneb tähele kivipuru ja võililli, räägib nii kriminaalse minevikua noorukist kui ka klassivenna surmast ja kokkuvõttes üritab stereotüüpe murda. «Lasnamäe on üks osa minust,» kinnitab autor.

«Mõtlesin aasta aega, et kas tahan ja mul on midagi öelda, samuti kas vanus lubab kirjutada mälestusi. Juurdlesin tükk aega, siis lugesin läbi Hvostovi «Sillamäe passiooni», see mõjutas mind väga,» räägib Ladõnskaja.

«Kaalusin kirjutamist kaua ka seetõttu, et Lasnamäe on väga stereotüüpne teema – eestlastel on täiesti teistsugune pilt kui venelastel. Mõtlesin kas ikka tahan stereotüüpidega võidelda. Minu Lasnamäe on hästi erinev, pole sellist konkreetset pilti, vaid palju eredaid värve, näiteks mu lapsepõlve Lasnamäe, mida ma ka raamatus kirjeldan, on positiivne,» räägib ta.

Raamatus kirjeldatud kaheksa persooni prototüübid on teost näinud ja sellesse positiivselt suhtunud, kuigi tagasiside jaoks on värske teose autori meelest kindlasti veel vara. Ladõnskaja räägib ka, et kui praegu on eestivenelase identiteet eestlase omaga sarnane ning erineb päris kindlasti Venemaal elava venelase omast, elati möödunud sajandi kaheksakümnendate Lasnamäel, mille elanikkond oli valdavalt venekeelne, mentaalses isolatsioonis. «Lasnamäe oli justkui vaakumis, sealsed eestivenelased rääkisid vene keelt, vaatasid Vene telekanaleid, ja nende lapsed käisid vene koolis, samal ajal aga elasid nad ju ikkagi Eesti reaalsuses,» räägib Ladõnskaja.

«Lapsepõlves elas minu majas ainult paar eestikeelset last, suhtlesime vähe – eesti lapsed ei osanud vene ja meie jällegi eesti keelt. Aga kui mõni mäng tundus huvitav, siis polnud nii suurt keelebarjääri. Kooliajal käidi üksteise juures vastastikku keeleülesandeid lahendamas,» meenutab ta.

Suured probleemid tulid Lasnamäele Ladõnskaja sõnul alles 1990ndate lõpul, kui eesti ja vene noorte vahel puhkesid kasvõi kella küsimise ja teises keeles järgnenud vastuse peale verised lahingud. «Tänane Lasnamäe, kus elab ka palju eestlasi, on muutunud nii väljanägemiselt kui suhtumiselt,» leiab ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles