Tõnu Viik: surma mõttest

Tõnu Viik TLÜ filosoofia professor Foto: Pm

Surmast ei oska me mõtelda teisiti kui sündmusest, mis juhtub inimese kehaga, kui selle põhiorganid – eelkõige süda või aju – oma töö lõpetavad. See sündmus on otseselt seotud inimese «lahkumisega» meie juurest, sest surnukeha ei ole üsna ilmselt enam see inimene, keda me tundsime. See on endiselt tema keha – me võime selle eksimatult ära tunda ja identifitseerida –, kuid see keha on mingil erilisel moel võõras.

Võõrus on tingitud paljudest asjaoludest, nende hulgas meie harjumatus inimlaipadega kokku puutuda, kuid osa sellest võõrusest moodustab surnukeha eriline distants selle inimese suhtes, kelle kehaks ta on olnud. Ma ei kavatse siinkohal hüpata filosoofias dualistlikuks positsiooniks kutsutud järeldusele, et inimene on keha pluss hing, ning nimetatud distants tuleneb hinge puudumisest. Aga kui materialistlikult me ka inimeseks olemist ei määratleks, jääb ikkagi kehtima, et kui ei ole enam seda, mis seda keha elustas, kui kehas pole enam elu, siis pole ka inimest. Surnukeha ei ole inimene, kuigi me võime väita, et laip on selle või teise inimese surnukeha. Ja sellepärast saabki öelda, et inimene «on lahkunud», kuigi tema surnukeha on siinsamas meie ees.

Vaielda saab selle üle, kas inimese keha elustab mingi selline alge, mida on võimalik elu psühhofüsioloogilisest toimimisest eraldada (ja mis võiks eksisteerida ka enne ja pärast selle kehaga seotud protsesside kestvust), või on elu ja teadvus taandatavad füsioloogilistele liikumistele keha kudedes, ainevahetusele ja organite tööle. Lõplikku lahendust sellele vaidlusele pole, sest iga vastus sõltub eeldustest ja tõe režiimist.